L.K:Uurid Floridas, NASA juures meeskonnatööd kriisiolukordades, oled kosmosepsühholoog. See on väga põnev ja intrigeeriv amet. Kuidas Sa sellise elukutsevaliku juurde jõudsid?
A.K: Olin kuni kosmosepsühholoogiani jõudmist elus päris rahutu. Otsisin oma kohta ja seda õiget asja, mis mul silmad särama paneks ja motiveerituna suudaks hoida. Pärast gümnaasiumi läksin seljakotirändajana ennast otsima, tagasi tulles proovisin arstiteaduskonna elu – ei sobinud. Siis mõtlesin näitlejaameti peale, ka sellega ei läinud hästi. Seejärel jäin psühholoogia peale pidama – psühholoogia oli eriala, mille bakalaureuse astmes õppimine ei võtnud mult liiga palju aega ja sain selle kõrvalt elu ka elada.
Magistriõpe tuli üsna juhuslikult – leidsin, et see on kõige parem valik, kuidas oma paari aastat sisustada. Ma ei kujutanud end kunagi teadlasena ette. Toona arvasin, et teadus on igav ja kuiv, mis mul sinna asja. Aga esimesel magistrisemestril, 2018. aasta oktoobris kandideerisin mingi suvalise emotsiooni ajel Euroopa Kosmoseagentuuri praktikale. Seda praktikakohta ma küll ei saanud, aga kandideerimise protsess pani mind mõtlema, et kosmoses on ju inimesed ja kus on inimesed, seal on ka psühholooge vaja.
“… tegeles üks mu parimaid sõpru satelliitidega ning mu nõbu tegeleb samuti kosmosetehnoloogiaga, nii julgesin mõelda, et ka eestlased võivad kosmosega tegeleda.”
(Andres Käosaar)
Kosmos on mind alati paelunud – juba väiksena lugesin kosmoseraamatuid, ulmekirjandus on mu lemmikžanr ja samuti rändajate-seiklejate lood. Lisaks tegeles üks mu parimaid sõpru satelliitidega ning mu nõbu tegeleb samuti kosmosetehnoloogiaga, nii julgesin mõelda, et ka eestlased võivad kosmosega tegeleda. See kosmosepsühholoogia mõte jäi mulle ajju kuidagi nii kinni ja kõnetas kuidagi meeletult, vaatamata sellele, et ma ei teadnud, et tegelikult juba on maailmas teadlasi, kes selle alaga tegelevad.
Otsustasin mõttest kinni haarata ja vaadata, kas ja kuidas Eestist üldse sellist asja teha saaks. Pealehakkamine ja kirg selle idee vastu viisid mind inimeste ja kogemusteni, mis mind lõpuks USAsse doktorantuuri aitasid. Ja sealt hakkas kõik meeletu kiirusega arenema – NASA grandid, kosmose analoogmissioonid jne.
L.K: Oleme näinud ulmefilme, kus kosmosekatastroofide põhjuseks on pinged meeskonnas. Aga mida üks kosmosepsühholoog tegelikult teeb?
A.K: Töö- ja organisatsioonipsühholoogina keskendun oma laboris just meeskonnatööle ja lisaks meeskonnatasemele ka sellega seotud nii indiviidi- kui ka organisatsioonitaseme aspektidele. Ehk siis meie ülesanne on aru saada, mis on peamised probleemid ja katsumused, millega kosmosemeeskonnad silmitsi seisavad ning kuidas neid katsumusi paremini mõista – millised protsessid ja dünaamikad neid katsumusi suurendavad ja samuti, mis neid leevendavad. Meie ülesanne on:
1) kirjeldada neid protsesse, et mõistmist laiendada;
2) töötada välja soovitusi ja juhendeid, mida ka meeskonnad ise kasutada saaks;
3) töötada välja treeningsüsteeme, mida kosmoseagentuurid kasutatada saaksid.
Kuigi meie fookus on väga kitsas – kosmos ja selle analoogkeskkonnad, näiteks Antarktika meeskonnad, kosmose analoogjaamad jt meeskonnad, kelle elu-olu kosmosele sarnaneb, peame me mõistma ja arvestama peaaegu iga psühholoogia valdkonnaga – kliinilise psühholoogiaga (kosmosekeskkonna mõju vaimsele tervisele ja ärevuse-depressiooni mõju meeskonnatööle), sotsiaalpsühholoogiaga (inimestevahelised suhted), isiksusepsühholoogiaga (isiksuse mõju meeskonnatööle) jne. See teeb selle ala minu jaoks eriti huvitavaks.
L.K: Aga milline on kosmose-meeskonna-psühholoogi igapäevatöö?
A.K: Igapäevatöö on tegelikult klassikaliselt üsna üksluine ja tavaline. Istume kontoris arvuti taga, kirjutame juba kogutud ja uuritud andmetel põhinevaid teadusartikleid ja raporteid, hoiame silma peal käigus olevatel andmekogumistel, mille raames kas Antarktika või kosmoseanaloogmeeskondadelt andmeid saame, analüüsime neid andmeid (nii kvalitatiivselt kui kvantitatiivselt), planeerime uusi uuringuid, kirjutame rahastustaotlusi jne.
Tegelikult ei satu meie ala teadlased ise enamasti nendesse keskkondadesse. Elamustejanulise inimesena olen lihtsalt need võimalused ise leidnud. Lisaks usun, et üsna raske on päriselt ette kujutada, misugune on tunne nõnda isoleeritud, kitsastes tingimustes ja ekstreemses keskkonnas elada ja töötada, kui ise seda omal nahal kogenud pole.
L.K: Mille poolest erineb kosmosepsühholoogia tavapsühholoogiast?
A.K: Eks kosmosepsühholoogia ongi tavapsühholoogia, aga võtab lihtsalt arvesse kosmosekeskkonna raamistikku. See tähendab, et kosmoses on hulk erinevaid psühhosotsiaalseid stressiallikaid ehk stressoreid, mida me tavaelus ei koge. Näiteks mikrogravitatsioon ja selle füsioloogilised mõjud, ebatavalised valgusetsüklid, mis meie normaalsete tsüklitega ei ühti, isoleeritus ja kaugus muust maailmast, kitsad ja piiratud elutingimused, minimaalne privaatsus, pidevalt samade inimestega töö ja vaba aja keskkonnas veetmine ning ka keskkonna ekstreemsus ja oht elule-tervisele.
Me nimetame neid keskkondi, kus on sarnased tingimused (välja arvatud kosmoses esinev mikrogravitatsioon ja radiatsioon) isoleeritud, kitsastes elutingimustes ja ekstreemseteks keskkondadeks (inglise k. Isolated, Confined, and Extreme (ICE) environments). Oma töös proovimegi arvesse võtta ICE stressorite mõju inimpsühholoogiale ja meeskonnatööle ning toetudes tavapsühholoogia teadmistele, uurida, kuidas ICE keskkond inimkäitumist mõjutab ja kuidas neid katsumusi leevendada ja lahendada.
L.K: Mõni aeg tagasi viibisid Sa päris pikka aega Kuu- ja Marsi-laadses ICE keskkonnas. Mis tunne oli? Palun kirjelda seda eksperimenti paari sõnaga.
A.K: Olen tänaseks viibinud kolmes ICE keskkonnas, talvel lähen neljandasse. Need kolm olid Marsi analoogmissioon Utah kõrbes USAs, Kuu analoogmissioon Poolas ja Antarktika- ekspeditsioon Kuningas George’i saarele. Analoogmissioonid on Maa peale ehitatud jaamad, kus üritatakse maksimaalselt simuleerida ICE stressoreid. Mikrogravitatsiooni muidugi luua ei saa, aga viibisime meeskondadega kaks nädalat nendes kinnistes jaamades.
L.K: Missugune on elu ühes kinnises jaamas?
A.K: Väljas sai käia vaid missiooni eesmärkide jaoks ja skafandriga. Sõime kuivatatud toitu ja olime väga piiratud internetiühendusega. Meeskonnaliikmeid ma varem ei tundnud, nii et lisandus ka võõraste inimestega väga lähedases ja privaatsuseta keskkonnas harjumine ning üheskoos missiooni eesmärkide poole püüdlemine.
Antarktikas käisime kolleegiga päris meeskondade, jaamade ja organisatsioonide tööd uurimas ja analüüsimas. Kõikide nende ekspeditsioonide puhul uurisin ma ka oma teadusprojekti jaoks iseenda ja oma tiimide protsesse ja psühholoogiat – tegin märkmeid, pidasin päevikut ja tegin intervjuusid, et nendest kogemustest teadusartikkel kirjutada.
L.K: Mis on kõige tõsisemad psühholoogilised ohud sellises isolatsioonis?
A.K: Ühe NASA-grandi jaoks tegime intervjuusid 20 erru läinud astronaudiga. Ma vastaksin sellele küsimusele, toetudes neile intervjuudele. Üks oluline aspekt on kodu ja suhted lähedastega. Kui läheme nendele ekspeditsioonidele, ei ole me maailmast psühhosotsiaalselt isoleeritud – suhtlus lähedastega mõjutab meie emotsioone ja tuju. Kui kodus on midagi paigast ära ja lahendamata, hakkab see ICE missioonidel veelgi tugevamalt inimest mõjutama. See mõjutab ka toimetulekut ja meeskonnatööd.
Teine aspekt on individuaalne toimetulek – potentsiaalne üksildus, kõrgem ärrituvus, emotsionaalsed kõikumised, suur töökoormus või vastupidi, palju tühja passimist ja igavus. Need kõik mõjutavad psüühikat ja nõuavad tegelemist. Kui indiviidil pole oskusi ja teadlikkust oma psühholoogilistest protsessidest, võivad need lõppeda kliiniliste sümptomitega – depressiooni, ärevuse ja paanikahoogudega.
Ja nüüd paneme süsteemi ka meeskonna – iga indiviid on suure stressi all, proovib iseendaga toime tulla ja oma probleeme mitte teistele projitseerida. Kui meeskonnaliikmed üksteist ei toeta, siis tekib meeskonnas negatiivne kliima. See õhustik laieneb tööülesannetele ning töö ja missioon kannatavad. Kõik muutub üheks spiraaliks, kus indiviidi negatiivne toon mõjutab meeskonda, meeskonna negatiivne toon omakorda uuesti indiviidi, siis ta võib-olla elab läbi raadio ja tekstisõnumite lähedaste peal neid emotsioone välja, kodused ei saa aru, mis toimub ja reageerivad kehvasti, jne jne.
“Aga kui päris aus olla, siis üsna raske on leida hakkajaid ja füüsiliselt piisavalt heas vormis inimesi, kes oleks valmis kaks ja pool aastat oma elust sellise suure projekti organiseerimise alla panema ja ka valmis arvestatavaks rahaliseks väljaminekuks…”
L.K: Detsembris planeerite neljakesi sõita aerupaadiga üle Atlandi ookeani. Ka see on ju ICE keskkond. Kas Sina valisid meeskonna?
A.K: Minuga võttis ühendust idee autor Arnold Rein ja proovis mulle ookeanisõudmise ideed maha müüa. Olin koheselt huvitatud ja valmis minema. Siis hakkasime Arnoldiga veel kahte liiget otsima, ja selles osas ma panustasin valikusse – arutasime, kes meie ringkonnast võiksid sobida. Aga kui päris aus olla, siis üsna raske on leida hakkajaid ja füüsiliselt piisavalt heas vormis inimesi, kes oleks valmis kaks ja pool aastat oma elust sellise suure projekti organiseerimise alla panema ja ka valmis arvestatavaks rahaliseks väljaminekuks, et projekti toimimine kindlustada ning lõpuks ka ligi kaks kuud üle ookeani sõudma.
L.K: Kuidas Sa sõiduks valmistud?
A.K: Siin on kaks suurt aspekti: sõiduks endaks vaimselt ja füüsiliselt valmistumine ning projektiga tegelemine, et me üldse startida saaksime. See esimene on isegi lihtsam kui teine. Vaimse ettevalmistusena hakkasin kolm aastat tagasi ultramaratonideks treenima. Olen tänaseks neli-viis sellist maratoni läbi teinud, et treenida aju meeletu pingutusega toime tulema. Füüsiliselt teeme tiimina igaüks individuaalselt sõudetrenni ja jõusaalitrenni. Lisaks treenime meeskonnaga nii paadi peal, et koordinatsioon hea oleks, aga ka üldist meeskonnatööd ja suhtlust.
Suurem ja raskem pool on töö projekti kallal – organiseerida võistluse jaoks varustus, paat ja treeningud (nt navigatsioon, esmaabi). Projekt on suur ja kallis – eelarve on 160 000 eurot. Me ei ole rikkad inimesed, oma rahakotiga me seda projekti ei suudaks teha. Seega suurim osa meie ettevalmistusest on sponsoreid leida ja raha koguda.
L.K: Kas Sa kardad ka seda pikka sõitu?
A.K: Üldiselt mitte. Aga oma pisikesed pelgused on. Kas pean magamatusele ja sõudmisele füüsiliselt vastu? Kas tuleme meeskonnana toime ja suudame konflikte lahendada? Kas suudame toime tulla õnnetuste ja probleemidega, mis ookeanil juhtuvad? Aga teisalt – me läheme ookeanile ju selleks, et nende asjadega silmitsi seista ja toime tulla.
L.K: Selline matk sõudepaadiga on väga kallis. Kas teil on sponsoreid?
A.K: Meie paat Jasmine II maksis 60 000 eurot. Võistluse osalustasu on 25 500 eurot, paadi võistluse starti ja finišist tagasi Euroopasse saamine maksab ligi 20 000 eurot jne. Kulusid on palju, me kõik oleme varastes kolmekümnendates – alles ehitame oma karjääre ja elusid üles. Meil endil seda raha pole. Oleme leidnud toredaid sponosreid, kes meid on toetanud. Tänaseks oleme 160 000 eurost 110 000 juba kokku saanud ning selleks, et ikka kindlalt starti jõuaksime, oleme käima pannud ka kaasrahastuse projekti Hooandja platvormil.
Sponsoreid ei otsi me nõnda, et ainult küsime raha ja midagi ise vastu ei anna. Meie eesmärk on pakkuda toetajatele koostööd, mis ka neid kõnetaks. Pärast sõitu pakume meeskonnakoolitusi ja esinemisi, et oma õpimomente ja kogemust võimalikult paljudega jagada.
Meie projekti eesmärk ei ole ainult meile neljale elamust pakkuda, vaid inspireerida kõiki eestlasi ning toetada meie heategevuspartnereid Peaasi.ee (noorte vaimse tervise toetamine) ja Tartu Ülikooli Kliinikumi Lastefondi (harvikhaigustega laste toetamine). Kõigil toetajatel on võimalus end meie projektiga siduda ning vähemalt mentaalselt meiega paadis kaasas olla.
Intervjueeris LEA KREININ, fotod erakogust
