Mu kolimine langes heale aastaajale. Kevad on uute asjade algus ja järgneb suvi, mil kõik on soojem ja lihtsam. Mul on üks sõbranna, kes tavatseb mind hoiatada siinse novembrihalluse ja talvise libeduse eest, aga mina ei tee kuulmagi. Mul on rõõm ja kodune Tallinnas olla, ehkki nooruses elasin siin vaid paar aastat. Aga käinud viimastel aastatel olen tihti, eelkõige teatris ja seoses mu mõttekonkursiga.
Tunnen erilist rõõmu, et siin ei vannuta nagu Inglismaal, kus kuuleb vägisõnu kõikjal, nii tänaval kui rongis. Rongisõit muutub seal piinarikkaks mulle kui raamatulugejale: alailma edastatakse mõni pikk ja manitsev ohuteade. Seda Eestis ei ole. Siin ei sööda bussis või rongis või tänaval. Olen selle nelja kuu jooksul näinud ühte inimest, kes sõi bussis ja paari inimest, kes hammustasid midagi tänaval, aga see ei ole (veel) laialt levinud. Nagu ka ei ole siia jõudnud Inglismaad vallutanud mood küünetehnikute poode asutada: maniküüri ja pediküüri teostavad Tallinnas endiselt ilusalongid kinniste uste taga.
Uus Eesti nõuab aga harjumist. Kui vanasti sai teekonna lühendamiseks läbi sisehoovide otse minna, siis nüüd on tekkinud tarad, mis seavad tõkkeid jalakäijate jaoks. Samal põhjusel olen kähku ära õppinud aeglaste valgusfooride asukohad, et neid vältida. Need pikendavad teekonda mitme minuti võrra. Tallinlased on üllatavalt seaduskuulekad – seisavad rohelist tuld oodates ka siis, kui ühtki autot pole silmapiiril. Olen Inglismaal harjunud ise vaatama, kust ja kuidas teed ületada, ei oota rohelist mehikest.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
