Rääkides Teie elust ja kujunemisest, peame kindlasti rääkima Teie vanematest, kelle põgenemisteekond Eestist Kanadasse on jätnud ilmselt oma jälje ka Teie ellu, kuigi sündisite Kanadas.
Jah, mina olen ainuke meie perekonnas, kes sündis Kanadas. Mu kaks vanemat venda ja õde sündisid Vändras ja olid väga noored, kui nad lahkusid 1944. a oktoobris. Mu vend Enn oli ainult kuus kuud vana.
Võin ainult ette kujutada, kui raske mu vanematel oli lahkuda oma kodumaalt, eriti kolme väga noore lapsega. Nad ei teadnud, kuhu nad sõja ajal lähevad, kaasa tuues ainult selle, mida nad said ise kanda. Sellisest julgusest on raske aru saada.
Teie isa, piiskop Karl Raudsepp, väga tuntud vaimulik nii Eestis kui Kanadas, asutas ajavahemikul 1948-1953 kaheksa kogudust üle Kanada. Kas kirikuelu oli loomulikuks osaks Teie ja pere teiste laste üleskasvamisel?
Minu isa võttis oma usuelu tõsiselt ja andis oma parima, et sisendada meisse kõigisse oma tõekspidamisi ja väärtusi. Käisime peaaegu iga pühapäev kirikus ja võtsime osa kogukonna tegevustest. Temal oli väga hea huumorimeel ja ta oli meile igati huvitav jutuvestja. Ta viis meid kalale, mis oli üks tema lemmikajaviide.
Ta oli esimene inimene meie vanemate peres, kes ülikoolis käis ja ta väärtustas väga oma laste vajadust ülikoolis käia, mida kõik neli ka tegid.
Kasvades üles väikeses talus, pidi ta juba varakult kõvasti tööd tegema ja oli harjunud füüsilise tööga. Isegi siin Kanadas ei kartnud ta kunagi käsi määrida ja osales alati kõigis töödes, mida tuli teha, olgu selleks siis kiriku värvimine või kodu remont.
Ta oli ka innukas aednik ja meil oli alati tagaaias juurviljaaed, kus iganes juhtusime elama. Meilt kõigilt neljalt lapselt oodati juba varakult kõiges kaasa aitamist ning nii omandasime väga palju praktilisi oskusi ja väärtuslikke eluõppetunde.
Lisaks usuteenistusele oli isa äärmiselt osav kogukonnajuht. Geislingeni põgenikelaagris, kus pere elas ligi neli aastat, oli ta presidendi venna Voldemar Pätsi abiline, kes oli laagris eestlaste juhiks. Muuhulgas oli ta üks väheseid, kellel lubati külastada Eesti sõdureid vangilaagrites.
Kiriku elu oli meile loomulik, aga kindel on see, et minu perekonna tahe ja eriti isa eeskuju suunasid mind eesti kogukonda teenima. Meil kõigil on oma roll eesti kogukonna tulevikus.
(Karl J. Raudsepp)
Isale oli Lutheran World Federationi (LWF) poolt ülesandeks antud otsida üles kõiki Kanadasse saabunud luterlasi ja neid LWFi ülesandel teenida ja juhatada Kanada kogudustesse. Kuid eesti piiskop J. Kõpp oli volitanud teda teenima eestlasi Eesti kiriku ülesandel. Niisiis reisis isa üle Kanada, otsides eestlasi ja koondades neid kogudustesse. Ta töötas pidevalt abistades, nõu andes, tõlkides, jne., sest ta valdas inglise keelt.
1949.a valiti isa Montreali Jaani koguduse õpetajaks. Samuti tõmbas teda Montreali kuulus McGilli ülikool, kuna juba Euroopas olid mu vanemad teadlikud sellest, millist haridust tahtsid nad anda oma lastele.
Mina nendest algaastatest ei tea peaaegu mitte midagi, kuna sündisin hiljem. Kiriku elu oli meile loomulik, aga kindel on see, et minu perekonna tahe ja eriti isa eeskuju suunasid mind eesti kogukonda teenima. Meil kõigil on oma roll eesti kogukonna tulevikus.
Kuna Teie isa oli Kanada eestluse üks eestvedajatest, kas Teie jaoks oli loomulik, et asute ka ise eestluses juhipositsioonile? Mida on Teile andnud pikaaegne töö Montreali Eesti Seltsi (MES) esimehena?
Alustasin MESi abiesimehena 2005.a, aga enne seda olin juba pikemat aega abiesimees Lättemäe juhatuses. Aasta hiljem lahkus esinaine ja mind valiti MES-i esimeheks, kuni loobusin sellest kohast 2020.a. Minule oli selge, et just uued Eestist tulijad peaksid olema juhtpositsioonidel. Olen väga õnnelik, et meil on siin Montrealis hea koostöövaim, eriti just noortel. Kanada on suur maa ja eesti kogukonnad igas linnas on minu arvates võrdselt tähtsad.
Tähtis on, et oleme kõik üksmeelselt eestlased, kelle juhtnööriks peab olema eestluse hoidmine terves maailmas. Olen tuleviku suhtes optimistlik Montrealis, sest kaasatus tähendab koostööd noortega.
Esimene põlvkond põgenik-eestlastest Montrealis olid „ehitajad“, kes püüdsid uuel kodumaal taasluua endale tuttavat ühiskonda. Nende lastel, teisel põlvkonnal, on vähe või üldse mitte kogemusi oma vanemate kodumaast ning nad on kasvanud kahe maailma vahel – Eesti kodud ja kogukond vs Kanada kooliharidus ja töökoht.
Alguses oli see tasane võitlus, peamiselt seetõttu, et vanemad on veel elus, kuid peagi muutub see ebaühtlaseks, kuna lapsed veedavad üha suurema osa oma elust inglise keeles. Kolmandaks põlvkonnaks ei oska enamik lapselapsi segaabielude ja jätkuva assimilatsiooni tõttu eesti keelt, aga on ikka väga uhked, et nad on eestlased.
Usun, et meie kõigi jaoks on oluline jätkata Eesti väärtuste ja kultuuri hoidmist nii hästi kui suudame, vähemalt seni, kuni armastame ja hindame seda, mida meie esivanemad on meile pärandanud.
Palun rääkige natuke eestlusest Montrealis – kuidas see on aastakümnete jooksul muutunud ja kas tänapäeval liitub seltsiga rohkem noori?
Minu üles kasvades oli Montrealis üle 2000 eestlase. Meie elu keskuseks olid Jaani kiriku seltskondlikud ruumid, kus eesti täienduskool, koorid, rahvatantsugrupid, skaudid, gaidid, hundud, hellakesed ja muud klubid käisid koos eesti elu ja kultuuri alal hoidmas.
Eestlased, kes asusid Montreali, olid peamiselt haritlased ja paljud neist olid insenerid, kes leidsid tööd suurtes ettevõtetes ja firmades. Majanduslikult ei olnud suuremal osal eestlastest mingit muret. Nende noored said hea hariduse ülikoolidest ja võisid vabalt tulevikuplaane pidada.
Vabariigi aastapäev oli alati suurepärane ja hästi organiseeritud. Eestlusel oli Montrealis tugev alus. Peab nimetama, et Expo 67 ja suveolümpiamängud 1976.a olid harukordsed sündmused siin linnas.
Kuid sama aasta sügisel (1976) valiti provintsi juhtima Parti Québécois, kelle peamine eesmärk oli Kanadast lahku lüüa. See mõjutas mitut eesti perekonda mujale kolima, just töö pärast. Nii algas eestlaste arvu kahanemine Montrealis.
Paljud eestlased püsisid, kuigi nende arv vähenes, ja elu käis normaalselt edasi. Pärast Eesti vabanemist, hakkasid mitmedki eestlased tulema Eestist õpinguid tegema McGilli ülikooli, kus olid eestlastele mõnel erialal üles seatud ka stipendiumid.
Lättemäe kui suvelaagri koht leidis uut elu, kui liitus MESiga. Jaani kirik teenib tõhusalt kogukonna keskusena, kuid kirikuskäijate kahanemine näitab, et tulevik on murettekitav. Detsembris alustas kirik MESi abiga rahakogumiskampaaniat, mis loodetavasti kindlustab veel mitmekümneks aastaks meie kogukonna südame.
See, et Eesti on taas vaba ja mõned nooremad eestlased emigreeruvad vabatahtlikult Kanadasse, annab meile uut energiat. Seega paistab tulevik Montrealis helgem.
Väga huvitav oleks kuulda eesti keele säilitamisest Quebecis, kus igapäevaselt kõneldakse ju niigi kahte keelt?
Omal ajal oli Montrealis väga tegev eesti kool. Kõik minuealised käisid iga teine nädal täienduskooli kursustel ning räägivad ja kirjutavad nüüd sujuvalt eesti keeles. Eesti kogukonna kahanemise ja laste arvu vähenemise tõttu (‘baby boom decline’) suleti kool selle sajandi algul.
Eestist uued tulijad, kellel mitmel nüüd on noored lapsed, alustasid uuesti lasteaiaga mõni aasta tagasi, aga praegu on vaheaeg. On loota, et nad tulevikus jälle hakkavad koos käima, et säilitada eesti keelt ja kultuuri oma järeltulijatele.
Probleem seisneb selles, et segaabielupaaride elu Kanadas on suuremalt osalt inglise keeles ja see kindlasti tekitab tulevikus rohkem raskusi eesti keele säilitamisega.
Teie professionaalne igapäevatöö on muusika alal. Kuidas jõudsite just orelite juurde?
Noorena olin alati valmis kaasa lööma eesti kogukonna tegevustes Montrealis. Olin skaut, Vikerlane, laulsin koorides, käisin eesti täienduskoolis, laagrites Lättemäel, jne.
Osalesin juba 7 aastaselt Dagmar Kokkeri klaveristuudios. See kestis kuni keskkoolini, mille ajal olin Montreali eesti võimlejate klaverisaatja nende laupäevastel harjutustel.
Kaks minule kõige vaimustavamat muusikasündmust olid järgmised. Esmalt, kui ilmus ‘The Beatles’ esimene heliplaat, mille mu vanem vend koju tõi, olin ma lihtsalt kütkestatud ja kuulasin seda terve õhtu mitu korda läbi.
Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et niisugust muusikat oli olemas. Armas Maiste aitas mulle näidata, et muusikuna on okei tegeleda nii levimuusika kui ka klassikalise muusikaga.
(Karl J. Raudsepp)
Teine elumuutev sündmus leidis aset, kui olin 10 a vana ja kuulsin esimest korda Armas Maiste (kauaaegne Montreali sümfooniaorkestri klaverimängija) klaverisoolot vabariigi aastapäeval. Ta mängis Chopini „Polonaise in Ab Major, Op.53“. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda, et niisugust muusikat oli olemas. Armas Maiste aitas mulle näidata, et muusikuna on okei tegeleda nii levimuusika kui ka klassikalise muusikaga.
Samal ajal asutasin tantsuorkestri, mis koosnes Allar Kivilost, Mart Leetmaast, Toomas Merilost ja minust kui trummimängijast. Olime ennast nimetanud ‘The Rolling Estonians’. Mu vanemal vennal olid trummid ja teisel vennal kitarr koos valjuhääldiga, mida laenasin teistele. Tihtipeale mängisime eesti üritustel, pidudel, pulmades ja isegi meeskoori ballidel.
Keskkoolis mängisin trombooni ja osalesin sellega ka kiriku pasunakooris. Kui tuli aeg ülikooli minna, võeti mind vastu McGilli ning kavatsesin pühendada ennast meteoroloogi karjäärile, kuid huvi muusika vastu oli tugevam kutse. Olin ühtlasi vastu võetud muusika fakulteeti ja lõpetasin mitme kraadiga muusikateooria erialal.
Ülikooli ajal organiseerisin ja olin „leader“ populaarmuusika bändis ‘Expression’, mille koosseisus olid Erik Teose (kitarr), Juhan Leemet (bass), Raoul Langvee (trummid), Harold Killianski (saksofon) ja Sheila Lowe-Langvee (laulja). Olime võrdlemisi tuntud kui väga hea ‘over band’ ja regulaarselt mängisime McGilli muusikafakulteedi jõulu- ja aastalõpu pidudel.
Kui selgus, et Jaani kiriku organist soovis lahkuda, kutsus isa mind organistiks jõulu esimesel pühal, kuna ta arvas, et oskan seda teha, sest mängin klaverit. Olin ainult 18 aastat vana. Minu eelkäijad, organistid Montrealis, olid esimesena Roman Toi, siis Endel Stafenau, Dagmar Norak ja Julius Böckler. Mina olin Jaani kiriku organist ja koorijuht 40 aastat. Peale mind tuli organistiks Kara-Lis Coverdale.
Orel on keeruline instrument, mida on vajalik mängida kahe käe ja kahe jalaga. Käisin tunde võtmas Raymond Daveluy juures (kuulus St. Joseph’s Oratory organist) ja õppisin ise juurde orelite ehitamist.
Nende aastate jooksul juhatasin Montreali noortekoori ja hiljem Montreali Eesti Segakoori, mis külastas ja andis kontserdi Peetri kirikus (artikkel ajalehes Vaba Eestlane 1980.a ja foto juurde lisatud vabariigi aastapäevast Montrealis 1978.a).
Päeval, kui andsin sisse magistritöö McGillis ja kõndisin ülikoolist kodu poole, kutsus mind ootamatult tuntud oreliehitaja Hellmuth Wolff teda abistama Redpath Halli uue oreli juurde.
Aasta hiljem läksin tema juurde kolmeks aastaks tööle. Samal ajal kutsusid koolivennad ja -õed, kes olid organistiks õppinud, mind nende instrumente parandama ja nii sai alguse minu kompanii KJR & Assoc. Inc., mis tegutseb tänaseni. Töölised on kõik eestlased.
Olin juba tuntud kui orelite uurija. Canada Council toetas mu orelite ajaloolist uurimist Montrealis kahe stipendiumiga. See tegi mind nähtavaks Quebecis Ministère des affaires culturale silmis ja nad saatsid mind uurima ja kataloogiseerima 60 ajaloolist instrumenti selles provintsis.
Nende aastate jooksul olin ühtlasi juhtiv organiseerija kahel suuremal orelikongressil Montrealis … üks üle Kanada ja teine üle maailma. Olin ka neli aastat Chairman Royal Canadian College of Organists (RCCO) Montrealis. Riiklik organisatsioon tunnustas mind hiljem oma Distinguished Service Award’iga 2004.a.
1981.a detsembris paluti mul korraldada küünlavalgel kontsert-jumalateenistus (Candlelight Carol Service) koos kooriliikmetega kõigist Montreali luteri kirikutest. Olin selle organist ja koorijuht ning kooris osalesid ka mitmedmu endised professorid McGillist. Seda kontserti saab kuulata:
Aastal 1984 olin kutsutud Concordia Ülikooli Faculty of Fine Arts muusikaosakonna professoriks, kus töötasin 25 aastat enne kui John Abbott College, Theatre Department kutsus mind muusikaosakonna juhatajaks.
Selles viimases koolis oli mul võimalus uuesti nautida mu esimest vaimustavat muusikasündmust. Sain uurida ja õpetada kahte kursust: „The History of Popular Music“ ja „The Beatles“. Seda tegin 18 semestrit suure vaimustuse ja tänulikkusega.
Minu arvates kuulusin ma ühte väga erakordsesse klubisse … Montreali eestlaskond … kes olid haritud, edukad, täiuslikud, siirad, nõudlikud ja töökad.
(Karl J. Raudsepp)
Olete saanud oma töö eest rohkesti tunnustust – Eesti kultuuripärandi hoidmise eest Kanadas, samuti kirikumuusika alal. Millist tunnustust peate kõige tähtsamaks?
Olen alati olnud valmis kaasa lööma ja osalema eesti kultuuri levitamisel. See oli perekondlik kohustus ja tahe juba noorelt. Nautides, kuidas isa ja teised Montreali eestvedajad edukalt ja asjatundlikult organiseerisid mitmeid kultuuri- ja muid üritusi, olin igati valmis MESi tööd tegema. Vaadates pealt, õppisin ma ka noorelt, kuidas mõningaid asju mitte teha. Kui aeg tuli tegutseda MESi presidendina, tegin seda alati pidades meeles, et on vaja säilitada ja tutvustada eesti kultuuri siinmaalastele.
Mind on tihti nimetatud loomupäraseks organiseerijaks. Mulle meeldib inimestega koostööd teha ja teenida neid, kes ei suuda seda ise teha. Minu arvates kuulusin ma ühte väga erakordsesse klubisse … Montreali eestlaskond … kes olid haritud, edukad, täiuslikud, siirad, nõudlikud ja töökad.
Ma pean väga tähtsaks kõike, mida olen teinud ja senini saavutanud… tegin alati seda, mis oli meie ühiskonnale tähtis ja vajalik!
Küsis: Kaire Tensuda
Fotod Karl J. Raudsepa erakogust
