Kanaadas asjad muutusid, ku too ingliss oli enam-vähem selge, küll aga koolis mõnitati, kuna ei osanud sõnu hääldada, aga pärast rusika vibutamist, vahel, piinlik tunnistada kas peksa andes või tihemini saades võeti ajapikku omaks. Saadi aru, et nime narrida ei tohi, veel vähem mind balkanlaseks kutsuda, ju neil mühakatel põlnd baltikumist aimugi.
Lugesin siis kooli raamatukogust saadud, ka linna omast laenatud seikluslugusid, selles vanuses küll ilukirjandust ega midagitki, mis sarnanes koolitööga ei soovinud isegi avada. Andke aga fantaasiat. Meele on jäänud, paraku kik kohalikus keeles, aga eks see aitas sõnavara arendamisega. Jules Verne’i kapten Nemo ja ta Nautilus (sõna, mis vanakõbõkõsele meeldib, naudin ju ilu nii kudas saan) viisid igapäevastest eemale.
Ehk aga suurim eskapism – no selle sõna õppisin küll siin - päriselu vältimise, oli mohikaanlaste kaudu leitud. Nahksuka juttudes, kus olid olulised loodusega toime tulevad pärismaalased. Küll nad paelusid, õua-õuatasin õues nigu ehtne punanahk. Ku Toots tohtis aborigeene nii nimetada „Kevades”, siis miks mette minagi? Avastasin ka Winnetou lood. Tagantjärgi romantika. Nii see elu ju põlnud.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
