,,See idee sündis sümbioosis,“ meenutab Liina. ,,Meile pakuti koolis võimalust kirjutada projekt ning taotleda selle eest stipendiumi. Mul lõi kohe pirni põlema!“
Liina haaras kinni võimalusest taotleda oma projekti jaoks Tartu tervishoiukõrgkooli ,,PAI“ stipendiumit ning juhtida seda kolmepoolset projekti. ,,See oli suur meeskonnatöö,“ rõhutab ta. ,,Kanada poolelt oli kohe valmis kaasa lööma Maimu Mölder, samuti panustasid seltsiliste eestvedajad Krista Pegolainen-Saar ja Karin Talalaev. Meile oli suureks toeks ka kõrgkool ise,“ räägib Liina.
Maimu Mölder elab Kanadas ja juhib sihtasutust Ehatare Foundation, mis arendab ja edendab tegevusi ning teenuseid, mis toetavad vanemate inimeste emotsionaalset tervist ja heaolu nende kodudes. Projekt püstitas eesmärgi luua ühendus Eesti seltsiliste ja Kanada väliseesti eakate vahel, et ennetada üksildusest tingitud vaimse tervise probleeme.
,,Läbi telefoniseltsitamise pakkusime üle ookeani tuge ja kontakti,“ selgitab Liina. Telefoniseltsitamine toimub edukalt ka Eestis, kus seda samuti väga vaja on – eriti üksikutele inimestele väikestes külades, kus sotsiaalseid võimalusi on vähem. Kanada seltsitamine annab tõestust, et telefoniseltsitamisel ei mängi rolli ajavöönd ja kaugus helistajast.
Heategu annab rõõmusüsti
Maimu arvab, et seltsitamine on vanemaealistele väga oluline. ,,Tegelikult meile kõigile, me kõik tahame ju seltsi,“ muigab ta.
,,Ma olen nende käest nii palju õppinud. Mitte ainult, kuidas elu elada, vaid ka kuidas elu ja surmaga toime tulla.“
(Maimu Mölder)
Maimu sõnul kaotavad paljud vanemaealised tihtipeale oma lähedasi sõpru ja perekonnaliikmeid, mistõttu tekib nende ellu tühimik ja üha suurem vajadus suhelda ka teiste inimestega.
Maimu on eakatele igatepidi suureks toeks, sest ta tunneb ennast vanemate inimeste juures väga koduselt ja hästi. ,,Ma olen nende käest nii palju õppinud. Mitte ainult, kuidas elu elada, vaid ka kuidas elu ja surmaga toime tulla.“
Maimu kinnitab, et seltsisuhe ei ole kunagi ühepoolne, see on alati vastastikune. Maimu arvab, et kui ise teisi aidata, aitad sa sellega ka ennast. ,,Kui ma midagi ühiskonna jaoks teen, siis see annab mulle sellise rõõmusüsti, ma ei kujuta oma elu ilma selleta ettegi.“ Maimu sõnul ei ole seltsitamine lihtsalt eaka aitamine. ,,See, mida inimene sellest tagasi saab, võib erinevatel viisidel olla suurepärane.“
Maimu on kuulnud mõtet, et kui praegu teiste jaoks midagi head teha, siis see on kui ettemaks tulevikku, et keegi siis ka sinule sama teeb, kui ootamatult kaheksakümneaastaseks saad.
Telefoniseltsitamine on ajaliselt paindlik
Piret Seppo (40) ja Ulvi Lukk (44), kes õpivad hooldustööd, on kaks vabatahtlikku viiest, kes leidsid telefoniseltsitamise kuulutuse kooliseinal ja otsustasid programmis kohe kaasa lüüa.
Ulvile sobib telefoniseltsitamine hästi – ajaliselt paindlik ja võimalik sobitada kooli, töö ning pere kõrvale. ,,Tunnikest oma ajast ei ole ju raske leida,“ arvab ta. Piret lisas, et väljaspool tööaega on telefoniseltsitamist väga hea teha, sest hooldustööd tehes ei ole neil võimalust klientidega nii palju vestelda, kui tahaks, aga telefoniseltsitamine võimaldab just suhtluse teel üle ookeani asuvale inimesele tuge pakkuda. Kanada suund tundus eriti huvitav. ,,Nende inimeste lood on lihtsalt nii põnevad,“ ütleb Piret.
Mis motiveerib vabatahtlikku?
Pireti sisemine põhjus vabatahtliku tööd teha oli see, et ta saab oma vestluse ja kuulamisega inimese jaoks olemas olla.
Ulvi lisab Pireti jutule, et teisele inimesele olemas olemine ja seltsi pakkumine annab ka talle endale väga positiivse tunde, sest oled saanud kellelegi abiks olla.
,,Hooldustöös näeme iga päev, kuidas vestlemine kliendiga võiks olla palju suurem osa meie tööst, aga meie aeg on lihtsalt nii piiratud,“ ütleb Ulvi ja lisab, et eakad vajaks tegelikult palju rohkem suhtlemist. Ulvi usub, et inimestel oleks depressiooni ja üksindustunnet ka hooldekodudes kõvasti vähem, kui neil oleks võimalus rohkem teistega suhelda.
Seltsisuhe ei ole ühepoolne
Ulvi kinnitab, et on oma seltsitatavalt väga palju vastu saanud. ,,Nad on nii palju elu näinud – nende vanu jutte on väga põnev kuulata.“ Ulvi arvates avardab seltsitamine väga palju silmaringi.
Lisaks lugudele saab Piret oma sõnul vastu ka eaka elurõõmu ja suhtlustahet. ,,Proual, kellega ma suhtlen, on alati nii rõõmus meel – see on lausa nakkav,“ muigab Piret. ,,Peale telefonikõnet on alati tahe asju teha ja motivatsioon laes.“
Ulvi lisab, et tema seltsitatav on samuti positiivsust täis. ,,Ei kurdeta selle üle, mida sa ei ole saanud, vaid keskendutakse sellele, mida on võimalik olnud teha ja näha,“ ütleb Ulvi ja lisab, et negatiivsust kuuleb harva.
Seltsitamine muudab tänulikuks
Ulvi sõnul on seltsitaja kogemus talle palju juurde andnud. ,,Ma olen palju mõtteainet saanud ning hakanud ka enda elu ja käikude peale teisiti vaatama.“ Ulvi jätkab, et teiste muresid kuuldes ei näe ta enam enda elus igas asjas probleemi, sest on näinud ja kuulnud, kui raske tegelikult elu olla võib.
Piret on oma sõnul tänu seltsitamisele tänulikumaks muutunud. ,,Ma õpin iga päev eakatelt positiivset ellusuhtumist.“ Pireti sõnul on see üks suuremaid väärtusi eakatega suheldes.
Ulvi arvates mõeldakse sellistes olukordades üle ja siis teevad mõlemad pooled omale haiget. ,,Väikestesse arusaamatustesse jäädakse liialt kinni ja peljatakse suhelda.“
Eestlased peaks rohkem suhtlema ja andestama
Ulvi sõnul peaks eestlased vanematele ja vanavanematele rohkem helistama ja küsima: ,,Kuidas sul läheb?“ Samuti arvab Ulvi, et eestlased peaks rohkem suhtlema ja andestama. ,,Mulle tundub, et väga lihtsate asjade pärast hakatakse üksteisest eemale hoidma.“
Ulvi arvates mõeldakse sellistes olukordades üle ja siis teevad mõlemad pooled omale haiget. ,,Väikestesse arusaamatustesse jäädakse liialt kinni ja peljatakse suhelda.“
Tuleks rohkem suhelda ja mitte ainult telefoni teel, vaid ka näost näkku. Küsides, kas nad plaanivad telefoniseltsitamist veel teha, tulid Pireti ja Ulvi vastused kui ühest suust: ,,Jah“.
