Merkeli ütlus pole mitte ainult läbimõtlematu, vaid tema enda enesepettuse esiletoomine. Enesepettuse, mis on halvanud Saksamaa välispoliitikat aastakümneid.
Merkeli arvates on need rahvad, kes kannatasid aastakümneid süütult Hitleri-Stalini pakti salalepete kohaselt vene kommunistide rõhumise all, on nüüd äkki süüdi Lääne suutmatuses Moskvat mõista. Tallinnas, Riias, Vilniuses ja Varssavis teadsid inimesed väga hästi seda, mida Berliin keeldus nägemast: Venemaa polnud kunagi lakanud imperialistlikult mõtlemast. Muideks, Putini agressiivse vallutuspoliitika eest ei hoiatanud ainult Baltimaad ja Poola, vaid ka Venemaa opositsiooni tollaaegne liider Boris Nemtsov. See oli ka põhjuseks, miks Kremli peremees otsustas karismaatilise Nemtsovi 2015. aastal mõrvata. Putini julge vastane nägi KGBs koolitatud mehe eesmärgid läbi. Kui nüüd kuulata Nemtsovi ütlusi, siis nägi ta praegu toimuva selgelt ette.
Samal ajal, kui Balti riigid ja Poola olid juba ammu häirekella löönud, uskus Berliin (tõenäoliselt sooviski uskuda selleks, et püsida võimul), et Putinit saab lepitada lepingute ja videokonverentsidega.
Merkel aga oli ise selle poliitika peaarhitekt, mis maskeeris osavalt Putini agressioonid diplomaatiaks, mida oleks nagu võimalik lahendada kõneluste teel. Nord Streami peeti „usaldussillaks“, kuid tegelikkuses oli see Venemaast sõltuvuse hoovaks. Samal ajal, kui Balti riigid ja Poola olid juba ammu häirekella löönud, uskus Berliin (tõenäoliselt sooviski uskuda selleks, et püsida võimul), et Putinit saab lepitada lepingute ja videokonverentsidega.
See, et Merkel nimetab nüüd Putini rünnaku võimaliku tegurina koroonaviirust, tundub groteskne. Sõja tegi võimalikuks mitte viirus, vaid Euroopa, eriliselt Saksamaa nõrkus – Merkeli enda nõrkus ja rumalus, sest ta keeldus stoiliselt Putini eesmärke läbi nägemast.
Angela Merkel eksib. Ta ei kasutanud „mõistuse häält“, vaid ta oli poliitilise enesepettuse täideviija. Ja selle enesepettuse hinda makstakse alates 2014. aastast Ukrainas – päevast päeva, ukrainlaste verega.
