Kui ma (Merili) 2022. aasta novembris RELi esinduskokku kandideerisin ja asemikuks valiti, polnud mul aimugi, milliseid seiklusi see endaga kaasa toob. Lisaks pisitöödele oli meie tulihingelisel eestluse hoidjal ja visionääril Sirle Sööt’il vaja vabatahtlikke abiks suure väljakutsega (Eesti Vabariigi aastapäeva pidulik õhtusöök Stockholmi Eesti Majas). Eelarve oli nagu ikka ,,pisike nagu tikutops“, aga nagu vanad eestlased muhedasti ütlevad: ,,Kui raha ei ole, tuleb appi võtta sõbrad, sugulased ja muidu toredad tegelased!“ Ega’s siis pidu raha pärast tegemata jää!
Merili oli mõned kuud varem tuttavaks saanud Rootsi noormehe Danieliga ja nii astuski ühel ilusal päeval Eesti Maja uksest sisse Rootsi ohvitser Daniel. Näitasime talle kööki ja Eesti Maja ja pilte Eesti presidentidest. Viimase hetkeni hoidsime teda õndsas teadmatuses, millised seiklused ja väljakutsed teda ees ootama hakkavad. See on ikka uhke värk, et saab suurürituse korraldamisel kaasa lüüa! Ja lausa köögipealikuna! Noh, ega ta vast kogu lugu kuuldes päris ära jooksnud ei oleks, võib-olla oleks natukene kulmu kortsutanud ja öelnud, et ikka saab aidata. Aga tema mötted jäävad igaveseks saladuseks. Ja olgu öeldud, et Danielil oli 20 aastat tagasi nooruspõlves siiski väike kokakarjäär selja taga. Ta oli keerutanud natuke panni tudengina korpides ja üleüldse oskab ta väga head Mulgi putru valmistada! Ja nagu Merili targasti ütles: ,,Kokkamine on nagu jalgrattasõit – see ei lähe meelest ära!“
… iga nurga peal oli mõni noor eestlane: kes kuivatas taldrikuid, kes kooris kartuleid või sättis lauakaunistusi. Üks on kindel: ilma koostööta poleks sellist vahvat pidu korraldada saanud.
Nii juhtuski, et Sirle abikaasa Taave ja Daniel panid käed külge ja valmistasid ette 130 inimesele mõeldud fantastilise õhtusöögi. Ja oi kui palju abilisi neil oli! Köögist kostus noorte kilkeid ja naeru ja saginat – iga nurga peal oli mõni noor eestlane: kes kuivatas taldrikuid, kes kooris kartuleid või sättis lauakaunistusi. Üks on kindel: ilma koostööta poleks sellist vahvat pidu korraldada saanud.
Aeg veeres natukene edasi oma rada ja siis teatas Sirle Sööt (jah, seesama tulesäde ja alati ideedest pakatav eestluse eestvedaja Rootsimaal): ,,Nüüd hakkame ESTOt planeerima!“ Muidugi ei teadnud Merili ja veel vähem Daniel täpselt misasi see ESTO on, aga mõtlesid, mis seal ikka – köögis oleme juba korra hakkama saanud, teeme uuesti! Daniel võttis isegi töölt puhkust ja asus taaskord vabatahtlikuna köögitoimkonna juhiks. Ja nagu heale komöödiale kohane, ei läinud kõik sugugi mitte plaanipäraselt! Mõnel hetkel said nõud otsa ja muidugi oli ühel ajal vaja joosta kesklinna poodi toiduainete järele, sest mõeldud ja arvestatud 120 asemel tuli hoopis 300 sööjat. Aga köögis valitses rõõmus meeleolu ja eestlastele omase suhtumisega ,,kui kuidagi ei saa, küll siis kuidagi ikka saab“ saadi kõigega tublisti hakkama. Lõpuks, kui köögis oli viimane pott puhtaks pestud ja kõik toimetused tehtud, jäi aega ka ESTOt ennast nautida.
Seal, üle maailma kokku tulnud eestlaste keskel tõdesid kõik, kes toimetustes kaasa olid löönud, et kõige paremad lood sünnivad üheskoos. Leidsime isegi uued sõbrad Ameerikast, kelle esivanemad on pärit Merili kodulinnast Räpinast meie armsal Eestimaal.
Merili Belgeriga suhtles Eesti Elust Kai Kiilaspea, fotod erakogu ja Sirle Sööt
