Võib jääda mulje, et see on justkui uhkuse asi, olla allpool põlvi triibuline. See on muidugi maitse asi. Ja elustiili küsimus. Minu lapsed ikka imestavad, kuidas mul (ja veel „vanemal“ inimesel) piisab vaid natukene looduses liikuda, kui juba sääred märgistatud. Ju ma tõmban oksi, okkaid ja hammustavaid putukaid ligi. Ja olen kergelt märgistatav. Võiks öelda, et ilus see allpool seelikuvärvlit just pole, aga nõnda me oma elu prioriteete paika seame ja otsuseid langetame.
Kraapivate vartega põldmari on laiemalt rahvasuus leviv nimetus. Mari on sellel nagu tumelilla ja tugevama viljalihaga vaarikas, millel suured kaarjad puised ja OGAdega (prickles) varred. Lapsepõlvest mäletan, et Eesti tee ääres kasvas ohtralt õrnemaid vaarikaid. Nüüd on taimede tsüklid sealmaal, et vaarikate asemel on võimsust võtnud pigem põldmarjad – common blackberry, Rubus allegheniensis, mägimurakas. Just, murakas. Kui mõelda kuldkollase rabamuraka peale (cloudberry, soome lakka), siis saab selgemaks sugulus ning sarnasus. Murakas on ladina keeles perekond Rubus ehk roosõieliste pere, kuhu kuulub ka vaarikas.
Põldmari haarab kohe püksisäärest. Või siis jätab meeleoluka kriimu, mille abil saad veel mõnda aega looduses olemist meenutada, aga jõhvikas on pigem peidus. Kus ta üldse hiilib?
Jõhvikataime vars on peenike nagu juuksekarv või hobuse jõhv (pikk jäme ja tugev laka- või sabakarv). Jõhvika teine nimi on KUREmari, just nagu inglise keeles on cran(e)berry. Kunagi oli e täht seal vahel ja täitsa kuremari, sest leidus inimesi kõikjal üleilmselt, kes märkasid, et jõhvika õied meenutavad sookure pead ja pikka kaela. Pealegi elavad mõlemad niiskel pinnasel, suisa soos ning sookured maiustavad oma pika nokaga meelsasti kuremarju. (NB – sookurg on common crane ja valge-toonekurg on stork, siin on väike vahe sees; kurglased versus toonekurglased.)
Nad laienevad hoogsalt ja kasvatavad uhkeid marju. (Aitäh, istutamast ja hooldamast Milvi Loite!) Mammusid tuleb ikka madalast põõsast veidi otsida, kuid ripuvad kõrgemalt kui Eesti sugulastel kombeks.
Vahe on sees
Vahe on sees ka marjadel siin- ja sealpool suurt lompi. Sattusin nägema Kotkajärvel Orujärve lõunaotsast sõbranna korjatud jõhvikaid ja ehmusin ära. Nii suured, punnis ja tihked! Need ei saa olla metsikud, oli esmane mõte. Ent on. Suures riigis suured marjad, väikses riigis… Nii kipub isegi laias laastus olema. Esimesel fotol on Orujärve kaldale (lähedalt, Kotkajärve Uudismaa kaldalt) toodud ja istutatud jõhvikad. Neile meeldib sealne liivane pinnas, niiske turvas ja sammal. Nad laienevad hoogsalt ja kasvatavad uhkeid marju. (Aitäh, istutamast ja hooldamast Milvi Loite!) Mammusid tuleb ikka madalast põõsast veidi otsida, kuid ripuvad kõrgemalt kui Eesti sugulastel kombeks.
Tegemist on suureviljalise ehk suure jõhvikaga – large cranberry, American cranberry, bearberry, Vaccinium macrocarpo, ka Oxycoccus macrocarpus. Viljad on tõesti hiiglaslikud, kui võrrelda taime tillukeste kitsaste lehtedega. Põhja-Ameerikas on ka olemas väike jõhvikas, small cranberry, marshberry, swamp cranberry, Vaccinium microcarpum ehk Oxycoccus microcarpus. Euraasias ja Eestis kasvab aga selle veli, harilik jõhvikas, Oxycoccus palustris. Kreeka keelest on tuletatud: oxys – hapu, coccos – vili, ja palustris – soo / raba.
Kõige olulisem on siiski maitse. Ja see on uue maailma suurel ja idamaisel väiksemal vägagi erinev. Kotkajärve jõhvikad on tihked, sama maitse poole nagu kasvatusteski – ei ole kaugeltki nii mahlased ja hapud kui Eestis. Siinsete kuremarjade viljaliha on isegi võrreldud veidike õuna maitsega, kusjuures Eestis purskab vesine jõhvikas hamba all teravalt ja happeliselt.
Põhja-Eestis, Ida-Virumaal on ajalooline Jõhvi kihelkond oma rahvarõivastega, Jõhvi vald ja linn. Jõhvikaid on Virumaa soodes ja rabades murdu, kuid nimi võib tulla ka hobuse jõhvidest. Jõhvi linnas elavat inimest nimetatakse ka jõhvikaks. Kuidas muidu? (Noh, võib ka soovi korral öelda jõhvilane.) Ning Jõhvi linna keskväljakut kaunistavad jõhvikakujulised mummud nii pea kohal valgustitena kui maas istumiskohtadena.
Jõhvikas läks jõhvikale, jalas rabaRÄÄTSAD – jalanõu alla kinnitatavad laiad võretallad lumel või soos käimiseks, ka lumekingad, rajad. Jõhvikas sisaldab marjadest kõige rohkem mikrotoitaineid. Söögem vastu talve makrohulgas mikrosid, kui loodus heldelt pakub.
