Ürituse taga seisev Jaak Järve pajatas, et sai inspiratsiooni võtta ette järjekordne sügisene rahvapidu, kui nägi, et sõber Paul Kako on kirjutanud Oktoberfesti ,,hümni“. Lugu kõlas mitu korda ka antud õhtul Pauli ansambli ,,Now in Service“ esituses (bassil Indrek Kanne ja trummidel John Canjar). Jaak korraldas viimati Oktoberfesti Eesti Majas 2017. a. sügisel, kuid enne seda verinoorelt (23-aastasena), juhtis ta mäletatavasti neli päeva kestnud Tallinna Festivali korraldamist, mis tärkas Toronto multikultuurse festivali Caravani järelkajana.
Üks teine muusikki oli Oktoberfesti rongi liikuma hakkamise taga, nimelt pillimees Henrik Hinrikus, kellega Jaak tutvus 2022. a. Kotkajärve Metsaülikoolis. Henrik oli tol aastal kutsutud Chicago eestlaste suveüritusele mängima ning leidis sealt ise tee Kanadasse Kotkajärvele, kus toimus saatuslik kohtumine Jaaguga. Sealt hakkas susisema tore mõte, et kui võtta ette Oktoberfesti pidu, siis peaks seal ka olema kamp külapillimehi. Nii jõudis kohale ansambel ,,Estlager“: Henrik Hinrikus Põlvast (Teppo tüüpi lõõtspill ja laul), Juhan Suits Viljandist (vile-, toru- ja parmupill, vokaal) ja Tanel Sakrits Tapalt (mandoola, vokaal). Mandoola on nimelt ,,mandoliinisarnane, kuid sellest suurem ja oktavi võrra madalamalt häälestatav keelpill“. Selle esikülg on õrnalt viiuli sarnane ning kõlakast ei ole kõrvitsa sarnaselt tagant ümar.
Tanel õpetab Tapa Muusikakoolis nagu Juhan (kes mängib muuseas kuulsas ansamblis Svjata Vatra) ja oli omal ajal oma triokaaslaste õppejõud Viljandi Kultuuriakadeemias. Tanel oli ka mandoliinide liigijuht laulupeo rahvamuusikapeol tänavu suvel. Kolme pillimehe muusikat on salvestatud erinevates koosseisudes hulgalistele jagatavatele helikandjatele.
Fotogalerii
Fotod: Jaak Järve
Rütmid igale maitsele
Oktoberfesti traditsioonilist umpapa (oompah) muusikat Läti keskuses ei kõlanud. Puudusid vastavat kõla tekitavad vaskpuhkpillid. Siiski oli näha mõnd paari lederhosenit ja esinduslikku keraamilist õllekannu – saksa kultuuri näited, mis nende maa ordu vallutatud aladele (kahjuks või õnneks) siiski ei jõudnud või vähemalt ei juurdunud. Estlageri juhtimisel sai siiski lauldud üks ,,Õllepruulija“. Ei tea täpselt, milline analoogne laul on olemas lätlastel, kuid sel hetkel oli ilmselge, et saalis oli palju ,,teise küla noori“. Ürituse pealik arvas, et õhtuse peo kohalolijatest olid nimelt kaks kolmandikku lätlased ja üks kolmandik eestlased. Kuna meie Kungla rahvatantsijad esinesid kahel korral just eesti pillimeeste järgselt ja pidid ette valmistama kõrvalruumides, jäid Õllepruulija Juhanid ja Jaanid seekord kõrgematele pindadele ronimata oma väravaposte pikali a’ama.
Lisaks omapoistele nii siit kui sealt, astus kaks korda rahva ette ka lätlaste ansambel ,,Testostertones“. Nii nemad kui Kako-Kanne ,,Now in Service“ mängisid ohtralt vanu tuttavaid tantsulugusid maailma rokkmuusika klassikast. Kaks korda oli muusika seadjaks saali tagant puldist ka tuntud DJ Robert Vessmann, kes oli ühtlasi ka õhtu hääl kava tutvustajana. Muusikaesitajad vahetusid üksteist korda!
Kõlisejad
ehk rahvatantsijad vallutasid lavaesise neljal korral: kaks korda astus (erineva kavaga) ette meie T.E.R.R. Kungla tänavusel tantsupeol käinud esindusrühm ning lätlaste Daugavina rühma puhul pakkusid silmarõõmu (maza, väike) lasterühm ning seejärel seeniortantsijad. Kui saatemuusika oleks hetkekski vaibunud, oleks kõlanud mõlema rahvuse tantsijate puhul kõlinat. Vähemalt kolmel eesti tantsijal kilisesid puusadel Hiiumaa Pühalepa vaskkettidest rõhud ning läti meestel olid tumedatel säärsaabastel piklikud hõbetilgatsid. Oli tohutult huvitav jälgida naaberrahva tantsijate esitusviise ja -nüansse. Lätlaste tantsud olid kohati imetlusväärselt tempokad. Nende rahvarõivad olid kõik ühesugused (ühe kihelkonna rahvas), nagu oleme tihti harjunud nägema Eesti rühmadel. Arvata võib, et Daugavina rühm esindas samuti Torontot oma rahva tänavusel tantsupeol Riias ning nende lavalisusest on tajuda, et nad on saanud omajagu kodumaist süsti.
Kungla tantsijad esitasid meeleolukalt ka mitmeid teatraalseid tantse, kus õllekapad ja mehedki lendasid. Lätlastel oli samas imponeeriv tants, kus kirivöödest hüpati üle ning neid keerutati üle ja ümber, sõlme sattumata! Tänu rahvatantsijatele jagus ka tantsulõvisid pärast keskööd. Koos leiti ühine keel: improviseeriti samme, moodustati sõõre, tehti kankaani. Võrratu oli näha noori inimesi omas elemendis. Viimasel etteastel juhatas Estlager ühist lõbus-naljakat tantsumängu Lapaduu, mille järgselt said viimased agarad veel ühe kena ühise rahvatantsu – Kihnu kolmõpuari (kolm paari) selgeks õpitud!
Kehakinnitus
…on rahvapeol kindlasti sama oluline kui hea seltskond ja jutt. Ning õlu. Ja ühislaul. Seda viimast küll paratamatult antud peol ei kõlanud, kuigi eestikeelseid laulusõnu oli laudadele kohati meelitusena jagatud. Siin oli näha, et naabritel puudub omavaheline keelesugulus. Se’st pole lugu, see polnud see pidu… Ehatares sai Estlager omadega laulda küll.
Tegelikult käisid pealelõunasel turul ringi Eesti Elu reporterid Natalie (emanimi Haamer) Jenkins ja Vincent Teetsov koos läti filmimehega ja küsisid rahvalt ühises kanada keeles, mida nad kas Eesti või Läti kohta teavad. Esitati mõtlemapanevaid küsimusi ning ühtlasi toredat väljakutset proovida hääldada naaberrahva keele sõnu. Läti tähestikus on ohtralt lisatud diakriitilisi märke häälduse esitamiseks: makron ehk pikkuskriips tähistab pikalt hääldatud vokaale ā, ē, ī, ū, (vanasti ka ō); katus tähtedel č, š, ja ž (š ja ž häälduvad samamoodi nagu eesti keeles ja č kõlab nagu meie tš); ning sedii või “koma” tähtede ģ, ķ, ļ ja ņ, (vanasti ka ŗ) juures tähistavad palatalisatsiooni ehk peenendust. Siit saab natuke enam aimu: preply.com/en/blog/latvian-alphabet-guide ; eki.ee/teatmik/lati-nimed
Kehakinnitus oli saksapärane meile omaste nüanssidega. Kokana seisis selle eest hea Seedrioru ja Kotkajärve laagriköökidest tuttav Angie Crossman. Vorsti kõrvale oli võimalik valida Tõnu Järve Geislingeni põgenikelaagri retsepti järgi valmistatud hapukapsaid või Tiiu (Luukas) Henley retsepti järgi tehtud kartulisalatit. Või mõlemat. Kringleid oli valmistanud Läti keskuse Maija.
Turulkäik
See toimus siis, kui päike polnud veel loojunud ja pidu alanud. Tasub siiski kroonika mõttes kirja panna, et esindatud oli mõlema kogukonna käsitöö- ja kunstirahvast, k.a. ehtekunstnikud Evi Pertens (Verona Studios) ja Māris ateljeest Mia Moon, läti nahakunstnik Mārtiņš Kuplēns-Ewart, puidust esemeid põletusrauaga kaunistav Kariina Järve, küünlaid, salve, tinktuure ja muud müüs Hearthstone Herbal Products, lätlased pakkusid keraamikat, Põhjaraja gaidid eestikeelsete tekstidega t-särke, seljakotte ning muud, Ems Art Now kauples samuti omatehtud särkidega, mis kaunistatud nii läti mustrite kui eesti kirjadega. Oma tegevusi tutvustasid ka Toronto-Eesti visuaalkunstigalerii (tevag.ca), Ehatare Foundation, Toronto Eesti Püstoli- ja Püssiklubi ning VEMU, kelle laua juures muidugi mõista toimus raamatuaasta vaiba tikkimine.
Rõõm oli kahekordne, et kaks ühiskonda tulid rõõmsalt kokku ja said võimsa energialaksu. Meeleolu oli ülev ja korraldajad ning kokkutulnud rahvas sündmuse lõppedes 10 kuud väldanud ettevalmistuste tulemusega rahul.
Oktoberfesti juhtkonda kuulusid: Lionel Zondo, Anne Liis Keelmann, Jaak Järve, Piret Komi, Māra Leja, Epp Aruja, Dzintra Jansons, Elle Rosenberg, Ivars Mikelsteins, Anne Orunuk, Ilona Krumins, Ilmar Lepik, Maimu Mölder, Heidi Kuus ja Mareks Negels. Tänu väärivad veel õla kõvasti alla pannud: Linda Laikve, Ivi Laikve Kuld, Angie Crossman, Robert Vessmann, Kati Kiilaspea, Pia Kiilaspea, Eve Järve, Kariina Järve, Heather Calbeck, Emma Nipernado, Kaido Nipernado, Erik Didzbalis, Kali Kingscoat ja Tauno Mölder ürituse jäädvustajana.
