Enne Eesti taasiseseisvumist oli ESTO-de üheks peamiseks poliitiliseks sihiks tutvustada maailma rahvastele Eesti nime ja Eestis valitsevat Nõukogude vägivaldset okupatsiooni.
ESTO pidustused 1988. a. detsembris ja 1989. a. jaanuaris toimusid Melbourne's. Seal viibides märkasime, et hotellis Victoria, kus peatus 500 eestlase ümber, olid välja pandud turistide kodumaade lipud. Väljas oli Nõukogude Vene punane lipp, samas aga puudus Eesti lipp. Pärast pidulikku ESTO rongkäiku otsustas grupp kaasmaalasi minna hotell Victoria ette protesteerima, et teiste lippude hulgast puudus Eesti lipp. Kodueestlased, RAM-i koori liikmed ja mitmed kultuuritegelased, kes seda kuulsid, hoidsid meist eemale ja jäid parki. Nende käitumine oli täiesti arusaadav, sest Eesti oli ju Nõukogude Liidu poolt okupeeritud. Meie rahvusgrupp läks aga Victoria hotelli ette ja hakkas demonstreerima.
Austraalia ajakirjandus ei olnud ESTO-st eriti huvi tundnud. Üritused toimusid rahulikult, eestlased olid korralikud ja viisakad. Kui marssisime hotelli ees ning nõudsime Vene lipu kõrvaldamist ja Eesti lipu väljapanemist, ilmusid kohale ajakirjanikud ja kaameramehed. Teatasime hotelli juhtkonnale, et kui Eesti lippu välja ei panda, siis meie enam ESTO-sid Melbourne's ei korralda! Vaidlused kestsid. Konsul A. Roos kutsuti kohale. Peas korp! Filiae Patriae tekkel, hoidsin Eesti lippu väljas teise korruse meeste tualettruumi aknast, mis asus lippude rea kohal. Mehed pidid seetõttu naiste WC-d kasutama. Olin nõnda valves 3-4 tundi. Ütlesin, et enne ei lahku, kui Vene lipp kõrvaldatakse ja Eesti lipp üles pannakse. Head aatekaaslased hoolitsesid joogi ja söögi eest.
Lõpuks pani hotelli juhtkond Eesti lipu välja, selle hoidmiseks tehti eraldi alus, sest hotell keeldus Vene lippu eemaldamast. Saabus õhtu ning eesti noored ronisid pimedas, täpselt ei tea kuidas, välja pandud lippude juurde, võtsid ära punase Vene lipu ning panid selle asemele rinnahoidja. Hommikul oli hotellis kisa laialt. Hotelli juhtkond oli pahane huligaansuse pärast. Aluspesu eemaldati ja hotell pani küll tagasi Vene lipu, kuid Eesti lipp lehvis uhkelt koos teiste lippudega nii kaua, kui kestsid ESTO pidustused Melbourne's. Sellest sündmusest oli üsna palju infot Austraalia ajakirjanduses ja TV-s. Väliseestlased kaitsesid uhkelt ja õiglaselt Eesti au ja nime lõunaristi all.
Kindlasti jättis see sündmus Austraalia ESTO-l viibinud kodueestlastele mälestuse, et väliseestlased on südamega Eesti küljes. Kui Ivo Linna laulis rahvuslikke laule, elas väliseestlaskond talle kaasa. Väliseestlaste tugev rahvuslus võõrail mandreil andis kahtlemata jõudu taasiseseisvumisele Eestis. Väliseestlaste elu võõrsil on näidanud, et nad ei ole Eestimaad unustanud. Mõnikord oleme erinevatel arvamustel, aga iga tõeline eestlane soovib, et Eesti oleks vaba ja eestlaste maa. Austraalia ESTO andis koos teiste ESTO-dega meile välismaal võimaluse tutvustada vabale maailmale Nõukogude Liidu vägivaldset okupatsiooni Eestis ja leida vaba maailma toetust Eesti vabadusvõitlusele, mis täitis oma eesmärgi Eesti taasiseseisvumisega 20. augustil 1991. Kõikjal, kus on olnud eestlaste suurkokkutulekud, on eestlased pälvinud tunnustust oma kõrge kultuuri ja distsiplineeritud käitumisega.
Väliseestlaskond oli Eesti rahvale rängal okupatsiooniperioodil poole sajandi jooksul hingeliseks toeks.
Aire Kolbre Salmre
