17 Sest temas saab ilmsiks Jumala õigus usust usku, nõnda nagu on kirjutatud: „Õige elab usust!“
Apostel Paulus alustab oma kirja Rooma kogudusele pühaliku kinnitusega: „Sest ma ei häbene evangeeliumi…“ (Rm 1:16). Kas pole see mitte kummaline algus? Miks peaks keegi tundma vajadust öelda, et ta ei häbene rõõmustavat sõnumit?
Sõna evangeelium tähendab sõnasõnaliselt rõõmustavat kuulutust – teadet, et Jumal on Kristuses tulnud maailma. Ometi on just see kuulutus olnud läbi aegade paljudele komistuskiviks, sest see pöörab pahupidi inimese harjumuspärase ettekujutuse Jumalast ja väest.
Paulus kuulutab ristilöödud Kristust, „kes on juutidele pahandus (σκάνδαλον, skándalon – komistuskivi, solvang, proovikivi) ja paganatele narrus (μωρία, mōría – rumalus, pöörasus, „jumalik hullus“)“ (1Kr 1:23). Evangeelium on skandaalne, sest Jumal ilmutab oma väge mitte hiilguses, vaid risti häbis. Häbi, millest Paulus räägib, pole pelgalt sisemine ebalus, vaid inimlik vastureaktsioon sõnumile Jumalast, kes laseb oma Poja surra häbiväärsel viisil – nagu mässaja ja kurjategija –, et just selle läbi ilmutada oma väge ja armu.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
