Nüüd, kui muljed on pisut settinud, kas tahaksite meenutada seda laagrisuve ja tuua välja ehk võrdlusi Eesti lastelaagritega?
Riina: Laagrisuvi oli väga vahva, värvikas ja jääb kindlasti kauaks mälestuste kaudu mind soojendama. Mulle on lapsed ja noored alati meeldinud, töö nendega ongi mu kutsumus – olen suurema osa oma elust õpetajana (peamiselt inglise, aga ka eesti keele õpetajana) töötanud, tundide andmine mind ei väsita, pigem teeb tuju heaks ja annab energiat. Jõekäärule tööle tulek pakkus muidugi ka võimaluse reisida ja näha Kanada eestlaste kogukonna elu. Väga meeldis, et laager on kodune ja et siin on pikaaegsed traditsioonid, millest püütakse kinni hoida.
Ise töötan Kaarli Koolis, mis on luterlik erakool, seega olid ka söögipalvused minu jaoks sümpaatsed ja harjumuspärased (kõigi kodueestlaste kohta seda kindlasti öelda ei saa). Loodus oli üllatavalt sarnane Eestile. Kodusena mõjus ka puuküttega saun, mis leili poolest andis nii mõnelegi Eesti maasaunale silmad ette. Et oleme abikaasa Helmetiga mõlemad suured saunasõbrad, oli see meie jaoks väga tore ja positiivne üllatus, eriti veel kombinatsioonis jahutava basseiniga.
“Lapsed on lapsed loomulikult igal pool – rõõmsad, särtsakad, krutskeid täis ja entusiastlikud.”
(Riina Raja)
Eesti keele au sees hoidmine, tunnid ja tunnustamine olid samuti südantsoojendavad. On täiesti arusaadav, et paljudes Eesti juurtega kodudes enam igapäevaselt eesti keelt ei räägita ning rahvusidentiteedi säilitamine käib pigem kultuuri, lugude-mälestuste, kogukondlike ürituste, klubilise tegevuse ja muu sarnase kaudu. Eesti keele tunde oli väga tore anda ja kuigi laste jaoks ei ole õppetöö suvel kindlasti esimene valik, osales enamus üsna innukalt, mõni isegi hasartselt. Eks ma püüdsin muidugi lõbusamaid tegevusi ja aktiivõpet rakendada, kasuks tulid kindlasti ka improteatri õpingud, millega aastajagu päevi tegelenud olin. Lapsed on lapsed loomulikult igal pool – rõõmsad, särtsakad, krutskeid täis ja entusiastlikud.
Mitmed lapsed kandsid ilusaid vanaaegseid eesti nimesid – selline omalaadne ajakapsel siis. Ka oli huvitav, et kui omavaheline jutt käis enamasti siiski inglise keeles, olid teatud sõnad alati eesti keeles, näiteks ,,lipurivi“, ,,tare“, ,,keskmised tüdrukud / poisid“, ,,nahatöö“ jne.
Arvan, et ühelgi Eesti lastelaagril Jõekääru-pikkust ajalugu ja traditsioone välja käia ei ole. Nõukogude ideoloogia tõttu tegutsesid meil ju pikalt üksnes pioneerilaagrid, millest osa küll tänini lastelaagrite nime all tegutsemas, aga eks palju ole muutunud. Minu mälestused Eesti lastelaagritest jäävad siiski päris ammusesse aega. Viimati olin abiks Paadenurme seikluslaagris nii umbes 15 aastat tagasi. Tegemist oli telklaagriga vana talukoha territooriumil, kus lapsi ühes vahetuses ehk 20-30 ringis. Palju tegevusi oli seotud aardejahtimiste, orienteerumiste, matkamiste ja muuga. Kindlasti oli see laager metsikum, reeglivabam ja boheemlaslikum kui enamus Eestis korraldatavaid laagreid.
Helmet: Minu jaoks oli juulikuu Jõekäärul üldse esimene kord läänepoolkerale sattuda. Mul puudusid igasugused konkreetsed ootused. Üllatusena tuli, et see laagri ala nii suur on.
Kokkuvõtvalt oli see minu jaoks üks vahva aktiivne puhkus. Päevaplaan oli asjalik ja mitmekesine. Ei ahistanud lapsi ega kasvatajaid. Sai mõistlikult lastest puhata, et siis koos nendega uue energiaga edasi tegutseda.
Mina Eestis laste suvelaagritega kokku puutunud ei ole. Kogemus lastega toimetamiseks on episoodilisest õppekavast gümnaasiumis. Aga tuleb hoida mõistlikult distantsi, olla konkreetne, aga sõbralik ja mitte lubada lastel enda suhtes liiga familiaarseks muutuda. Lapsed ise olid, nagu poleks Eestist lahkunudki. Endale üllatuseks avastasin nende seas ära tundvat oma sõpru samas eas või tuttavate lapsi või kedagi tuttavlikku lapsepõlvest. Ainult, et – miks nad inglise keeles räägivad?
Laagrielu rutiinil oli oma suur võlu. Ärkasin üsna vara ja kuna äratuseni oli piisavalt aega, jooksin staadioni kruusarajal igal hommikul pool tundi, mille järel saunamajast läbi ja äratuseks jõudsin taresse. Sellest olin piisavalt reibas, et keskmistele poistele kiirelt eluvaim sisse puhuda. Loodan, et nad tulevikus hindavad seda, et suunasin neid hommikuti lisaks jooksule ka võimlemist tegema.
Kummalisel moel õnnestus mul neid selliselt motiveerida, et nad kaks korda võitsid ,,Eeskujuliku tare“ tiitli.
Laagrielu naljade osas on mulle ilmselt igaveseks meelde jäänud stseen, kui ühe pränki tegemise ajal, kui poisid olid tüdrukute tare sisuliselt tühjaks tassinud, mainisin poistele, et ehk ,,džentelmenid aitavad pärast kõik ka tagasi sisse kanda?“, kui muidu ingliskeelne poiss põlevil silmil mulle täiesti ootamatult sulaselges eesti keeles teatas, et ,,nemad ei ole džentelmenid, vaid lihtsalt poisid, keskmised poisid“. Ma pidin tagasihoitud naerust krambid saama.
Igal juhul jään ma neid kõiki heldimuse ja naeratusega näol meenutama. Oli vahva kamp.
Riina, oled ametilt inglise keele õpetaja. Kas said rohkem Jõekäärul praktiseerida inglise keelt, või hoopis arendada laagriliste eesti keele oskusi?
Jõekääru oli välisriigis laagrielu kogemiseks ja keelte praktiseerimiseks tegelikult ideaalne variant. Just seetõttu, et sain teha mõlemat. Oli võimalik oma teadmiste ja keeleoskusega eesti kogukonnale kasulik olla, aga ka enda inglise keele oskust keelekeskkonnas igapäevase suhtlemise kaudu lihvida. Sain õpetada ja ka ise õppida.
Sinu õpetajaks saamise lugu on väga omapärane. Kas tahaksid seda Eesti Elu lugejatega jagada?
Minu tee mu tööni oli tõesti mõnes mõttes veidi ebaharilik. Lõpetasin Tallinna Ülikooli (mille eelkäija oli Tallinna Pedagoogiline Instituut) 1993.a. algklassiõpetajana. Et Eesti oli mu ülikooliõpingute ajal taas vabaks saanud, tundusid aga mu erialaga vähem seotud ametid kutsuvamad, seda nii uudsuse kui palga tõttu. Seetõttu töötasin siin ja seal sekretärina, kõige kauem ühes reklaamibüroos, kus ka copywriterina ja keeletoimetajana kätt proovisin. Kuidagi aga sattus nii, et siiski kandideerisin Vanalinna Hariduskolleegiumisse klassiõpetajaks. Pärast vestlusel käimist mind sinna tööle ka kutsuti. Et olin lõpetanud ülikooli kolm aastat tagasi, oli paljugi ununenud ning kogemused puudusid sootuks. Peale mõningat kaalutlemist võtsin enda peale 5. klassi õpilaste eesti keele ja kirjanduse tunnid.
Kui aga kohale ilmusin, öeldi, et minust saab muuhulgas ka inglise keele õpetaja. Inglise keele oskus oli mul toona pigem kesine – selles koolis oli ka tegemist eriprogrammiga, kus õpe algas 1. klassist ja tunnid toimusid iga päev. Läbi tuli seda viia kõige krooniks üksnes inglise keeles sõnagi eesti keelt kasutamata ning täiesti uue, alles väljatöötatava metoodika järgi. Kutsuti seda ,,total immersion“ – eestikeelne termin ,,keelekümblus“ võeti kasutusele märksa hiljem.
Meetodit juurutas ja õpetajaid koolitas USA päritolu 75-aastane katoliku nunn Sister Mary Venard, kes oli suurema osa oma elust Soomes inglise keele kooli juhatanud ja keelt õpetanud. Oma sünnipäeval oli ta tähelepanu eest Eestisse maapakku tulnud ning juhuse tahtel siin uue karjääri leidnud. Ma ikka veidi põtkisin vastu, sest selline õpetamine – non-stop laulud, mängud, liikumine, luuletused, jutukesed ilma sõnagi eesti keelt kasutamata ja vägagi süstemaatiliselt – tundus mulle kaelamurdvalt keeruline. Aga öeldi, et pole midagi, saad hakkama – lihtsalt vaatad õde Mary tunde, kirjutad kõik üles ja teed järele. Nii alustasin oma kogenematuses ,,julge hundina“ uut väljaõpet. Olin uue meetodi väljatöötamise, katsetamise ja koostamise juures, töötasin selle legendaarse ja karismaatilise isikuga viis aastat igapäevaselt külg-külje kõrval ning õpetamise käigus õppisin keele lõpuks üsna hästi ära ka. Hiljem sattusin tööle Rocca al Mare Kooli (erakool), kus enam valmismetoodikaga läbi ei saanud.
Kust tuleb energia astuda iga päev klassi ette, end erialaselt täiendada ja olla huvitav oma õpilaste jaoks?
Usun, et igal inimesel on mingi kutsumus ja sobivus teatud ametite jaoks ja kui teed, milleks oled kutsutud, siis eriti ei väsigi. Juba lapsena meeldis mulle mängukaaslasi juhendada ja erinevaid esinemisi korraldada. Mu ema töötas suurema osa oma elust inglise keele õpetajana ja ka mu õde sattus sama töö peale. Mu emapoolne vanaisa ja vanavanaisagi on õpetamisega seotud olnud. Kindlasti on mul üle keskmise hea keelevaist ning õpetajana töötades liitub sellega ka loominguline ning mänguline aspekt, mis mulle sobivad.
Et vormis püsida, laen oma akusid mitmel moel. Hea meelega külastan erinevaid kultuuriüritusi – teatrietendusi, kontserte, festivale, aasta tagasi alustasin improteatri õpingutega, meeldib osaleda viktoriinidel, käia hilissügiseni meres ujumas, matkata looduses ja üldse liikuda palju jala. Sel suvel jäi vahele, aga juba 15 aastat on meil suviseks traditsiooniks sõprade perega nende purjekal nädal-paar merd mööda kulgeda.
Loovatest tegevustest sobib mulle ka kirjutamine – vahel tuleb vaim peale ja kirjutan isegi luuletusi (nooruses on neid korra isegi ,,Postimehes“ avaldatud) või mõnest elusündmusest tõukunud mõtisklusi.
Aga pärast Rocca al Mare Koolis töötatud 10 aastat jõudsin küll korra sellisesse punkti, mil olin koolitööst sedavõrd väsinud, et läksin keset kooliaastat teisele tööle. Õnneks oli mu abikaasa Helmet just avanud Viru tänaval turistidele suunatud toidupoe, kus aktiivmüügi korras Eesti tooteid tutvustasime ja degusteerimisi korraldasime. Hakkasin seal juhatajaks ja olin viis aastat koolitööst täiesti eemal.
Ajakirjandusest/sotsiaalmeediast on silma jäänud, et õpetajatele on tänapäeval ülisuured nõudmised – et teda ei respekteerita enam nii nagu vanasti, tuleb ette suhtlemist väga nõudlike lapsevanematega ja et mõne jaoks on õpetaja ehk nagu teenindaja… Kas oled seda kogenud ka oma töös?
Arvan, et mul on kõigi kolme kooliga, kus töötanud olen, ikka väga kõvasti vedanud. Sest ausalt öeldes ei mäleta, et mul oleks kunagi õpilaste või lapsevanematega suuremat sorti konflikte olnud. Korra loomine õnnestub mul üsna hõlpsalt – arvan, et suudan olla vajadusel piisavalt karm, aga pean ennast ka üsna õiglaseks inimeseks. Ja muidugi aitab huumor ja suure pildi nägemine perspektiivi hoida.
“Olen kätt proovinud omaenda tootearendusega, mille tulemusel sündis Tallinna vanalinna torne stiliseeritult kujutav malekomplekt nimega Tornimale, mis on eksklusiivne meene.”
(Helmet Raja)
Helmet, oled Tallinna Kunstiülikooli haridusega graafiline disainer. Palun räägi natuke oma tööst.
Minu karjäär graafilise disainerina sai alguse juba Eesti Kunstiinstituudi päevil üliõpilasena, kui taimekesena tärganud ettevõtlus hakkas vajama seda, mida tänapäeval tuntakse Corporate Visual Identity nime all. Olen selle aja jooksul olnud seotud mitme turunduskommunikatsiooni liigiga nagu reklaam, üritusturundus, korporatiivne kommunikatsioon. Lõviosa minu klientidest on olnud ettevõtted. Viimased 15 aastat tegutsen iseseisvalt vabakutselisena.
Erialase töö kõrvale mahub veel mitu eelmainitud valdkonnaga mitte seotud ettevõtmist. Olen kätt proovinud omaenda tootearendusega, mille tulemusel sündis Tallinna vanalinna torne stiliseeritult kujutav malekomplekt nimega Tornimale, mis on eksklusiivne meene.
Teie pere kogemustepagasis on ka eesti toidu butiigi pidamine Tallinna vanalinnas. Oleks huvitav kuulda sellest huvitavast etapist.
Viisteist aastat tagasi viisime ellu ühe mu kunagi reisil sündinud veendumuse, et inimesed tunnevad igal pool peamiselt elavat huvi selle vastu, mida teistel maadel ja rahvastel omapärast leidub. Kuna me ise juba ammu oma reisidelt oleme kipskujude asemel kaasa toonud reisikoha sööke ja jooke, siis lühikese mõtlemise järel sündiski idee ka Tallinna külastavatele inimestele pakkuda meile iseomast. Nii sündis kontseptsioon ,,Eesti toit kui suveniir“. Esimesel katsel läks idee küll vett vedama, kuid aasta hiljem avasime teiste lahkel abil selle tarbeks Viru 3 ,,Hää Eesti Toit“ nimelise toidubutiigi, mis oli küll rohkem meelelahutusäri kui lihtsalt kaubandus. Kõike tuli häälekalt tutvustada, nii napse kui toidupalakesi. See tekitas ühteaegu parajalt kurnatust, aga ka teatavat laadi rõõmu väga erinevate inimestega suhtlemisest.
Selle perioodi lõpu poole tundsin endas väljakutset ka toitlustusega rinda pista ja pidasin koos partneritega suverestot tänase kruiisisadama asukohas. Muuseas, ühel suvel oli meie resto menüü konkurentsitult Tallinna parim mereandide pakkumine.
Praegusel ajal tegelen lisaks tavaklientide teenin<damisele mõnede militaarvaldkonda kuuluvate üksikvõitlejale mõeldud mugavusvarustuse elementide arendamisega, mis ka droonivaatluse valdkonnas aitavad. Seda kõike oma 19 aasta pikkusest kaitseliitlase kogemusest tulenevana.
Ja sel sügisel kandideerisin esimest korda elus Tallinna linnavolikokku erakond Isamaa ridades, olles kandidaat Põhja-Tallinna piirkonnas, mis on ka mu enda elukoht Kalamajas, kus oleme nüüdseks elanud 20 aastat ja näinud pealt piirkonna muutumist kõdurajoonist üheks Tallinna soositumaks elukohaks.
Rohkelt reisinud inimestena soovite ehk mainida, mis teie jaoks oli just Kanadas võluv?
H: Jõekäärut ümbritsev loodus ja maastik jättis mulje, nagu poleks Eestist lahkunudki. Isegi Kesk-Rootsi maastikku meenutas kohati. Lähemal vaatlusel domineeris roheluses Kanada lehis, mida Eestis elupuuks kutsutakse, aga meil kunagi nii suureks ei kasva. Olin üllatunud, et Eesti loodusega on nii väike erinevus.
Laagri lõppedes käisime Torontos kõik kohustuslikud vaatamisväärsused läbi. Tegime purjelaevaga tiiru linna reidil ära, mille käigus sain ka kahhelpurje heisata. Pardal olles tundus kõik nii tuttavlik ja lõpuks selguski, et laev on Saksamaal ehitatud ja viimase ilmasõja ajal Kanadasse sattunud.
Toronto kesklinna puhul tundus meeldiv, et see miljonilinna kohta nii roheline ja parkiderohke on. Rabas kirikute tihedus ja et need suuremas osas katoliku kirikud on. Sattusime isegi ühe missa lõpu ära nägema. Ühel ennelõunal sattusin jalutuskäigul St. Lawrence Marketile, kus täpselt sobivalt mereanniäris ilma suurema järjekorrata grillitud kalmaarile pihta sain. Ütleme, et üks pehmemaid ja maitsvamaid kalmaare, mida kuskil mujal kui kodus tehtuna, söönud olen.
Väga tore piirkond on The Distillery Historic District. Maailmas on mitmeid ajaloolisi tehaseid ümber ehitatud, aga see tundus üks omanäolisemaid rohkete erinevate formaatidega olemiseks ja kulutamiseks.
Tahan öelda suured tänusõnad Valeriale, kes korraldas meile autosõidu Niagara joale ja seal ümbritsevasse. Ilma temata poleks me sattunud nägema viinamarjaistandusi ega külastanud Peller’i veinimõisat.
Siinkohal ongi paslik öelda tänusõnad kõigile neile, kes on ,,süüdi“ selles, et me juulikuus Jõekäärule sattusime või tänu kellele seda kõike kogeda saime: Monika, Valeria, Tiiu, Kaire, William, Madis, Heiki, Taimo.
Ma kohe aimasin seal Jõekäärul, et see asi jääb hinge sisse pidama.
Fotod erakogust
