Erinevaid eluradu esindav kooslus Tungal – Ojakäär – Metsatöll annab võrreldavalt aimu teose laiast haardest – seda nii asukohtade, teemade, emotsioonide kui ka tegelaskujude poolest. Kogeda saab väga paljude inimeste lugusid, mis kõik on põimunud Jaagu enda pere, elu ja otsingutega.
Autor tänab järelsõnas teose toimetajat, kes soovitas raamatut isiklikustada ehk paigutada ennast vaatleja ja osalejana kõige keskmesse. Selline otsus nõuab julgust ja ka teravat pilku ja analüüsivõimet, mida aastakümnete kogemusega psühholoogiaõppejõul ning praktiseerival psühhoterapeudil on küllaga. Lisaks on teos hästi kirjutatud. Pereliikmete uskumatud – traagilised kui ka imelised pääsemise lood on sobiva tempo ja järjestusega põimitud USAs sirguva noormehe enda tõusva hingehääle unistuste ja otsingute selginemisega, mis peaasjalikult puudutavad, kuhu ta kuulub ja miks ehk kuidas täita puuduolevaid tühimikke, mida isa-ema läbielatud traumad on temalegi kandunud.
Meeleolu ei ole aga kaugeltki läbivalt sünge. Pigem avastuslik, õpetlik, imetlust tekitav, aga ka tuttav, kuna enamikes Eestis Teise maailmasõja käigus peidus olnud, põgenenud või kannatanud pereliikmete lugudes on ühtseid jooni. Ent kui paljud neist meile tuttavad on? „Minu hingelaul: memuaarid“ (mida parasjagu ka eesti keelde tõlgitakse) aitab lugejal haarata niitidest ja mõista paremini oma esivanemate kogetut. Või oma sõprade, kolleegide või hõimlaste elusid. Ja uurida oma peres kogutu kohta.
Kirjeldusena võiks sobida „pilves selgimistega“, sõnapaar, mis Eesti ilmateates kõige enam kipub kõlama, kuna edasiviiv ja kandev jõud on ühine: nii perel kui ka ühiskonnal. Ühine usk, sõprus, tugi, laul ja naer, mis uskumatul kombel tõusevad tuhast ikka ja jälle.
Teadmiseks ja äratundmiseks
Kui kellelegi on tundunud, et Eesti ajalugu on meeletult keeruline, siis see teos aitab olulist koondada, vajadusel ka märgilisi pöördepunkte korrates. Raamat sobib vaieldamatult ka neile, kes Eesti saatusest tuhkagi (veel) ei tea. Faktid tärkavad ellu pineva tõsielusündmuste jadana: vanematel Eestis 1941. a. peidus olles, Rootsi põgenedes (Jaak alles Rootsis sündiski, tema kaks vanemat õde tulid ilmale Eestis), rännates Kanadasse ja siis liikudes edasi USAsse.
Tema ise liigub oma nüüdseks kadunud isa ja onu käte toel, aga kindalt ka kõikidele esiemadele ja -isadele kaasa elades. Empaatial on autori hinges suur ja kaunis kodu. Samuti meeletu lugupidamine ja sõnapidamine oma vanemate ees.
Lugedes tulevad silme ette kujutluspildid, mida ei ole ammu või kunagi (ka kaudselt) kogenud – nende kohale manamiseks on vaja õiget konteksti. Kas seista ise vanaisa veski ukselävel, jõekaldal või kalmistul esivanemate maal või rännata sinna (vähemalt esialgu) Jaagu tugeva käe toel. Tema ise liigub oma nüüdseks kadunud isa ja onu käte toel, aga kindalt ka kõikidele esiemadele ja -isadele kaasa elades. Empaatial on autori hinges suur ja kaunis kodu. Samuti meeletu lugupidamine ja sõnapidamine oma vanemate ees.
Viimane ilmneb eriti, kui autor rändab kaas-metsaülikoollastest reisigrupiga Soome ja ka okupeeritud Eestisse, oma vanemate sünnimaale aastal 1974. Kordusreisi võttis ta ette 1975. a. laulu- ja tantsupeole. Vanemad olid Jaaku hoiatanud, et igaks juhuks, Eestis elavate sugulaste kaitseks mitte nendega kokku saada, kuid sugulased otsustasid ja tegutsesid ise, et vaja on oma armsa sugulasega kohtuda.
Nõukogude okupeeritud Eestis käimine avas autorile hoopis teise arusaamise kui enamikele meist, kes alles vaba või äärepealt taasiseseisvunud Eestit külastama hakkasime pea 20 aastat hiljem.
Paljus oli süüdi…
Kotkajärvel Metsaülikool. Jaagu mineviku ning (siin ja seal) oleviku ja edasipidiste pürgimiste lahtiharutamisel. Autor on öelnud: „See muutis mu elu radikaalselt.“ MÜ inspireeris ja valgustas samamoodi autorit ja tema vabalt mõtlevaid (uues maailmas sirguvaid) eakaaslasi, kui antud teos nüüd lugejaid, kes MÜst ega sellest tõukuvatest tegevustest osa ei ole saanud. See on meeletu kingitus.
Kingitus on ausalt öeldes mitmekordne. Julgelt jagatud äärmiselt isiklikud pihtimused, võime elavalt ja detailirohkelt kirjeldada ka seda, millest on sulle vaid pajatatud. Jutuvestjad olid ilmselt andekad ja Jaak nende mantlipärijana. Ta on Metsaülikooli tagasi panustanud hulgaliste loengute, huviringide ja uurimuste läbiviijana meie diasporaa hingeelu mõistmiseks laiemalt.
Järglaste sünnimaa
Peaaegu läks meelest mainida, et raamat on kirjutatud inglise keeles. Kuid see köidab sedavõrd, et varsti ei märkagi kandekeelt, vaid ainult, et sind kantakse. Niigi esinevad läbi ja lõhki eesti isiku- ja kohanimed, tsitaadid ja mõnusalt peatükkide lõpus teema ja meeleoluga siduvate laulude sõnu. Mõlemas keeles. Et pilt ja tunnetus jõuaksid kohale. Ja nii ongi.
Autor on ise kohati teoses maininud ebakindlust oma eesti keele valdamise osas. Ühtlasi ka suurt rõõmu, kui on täheldanud selle olulist paranemist, näiteks Metsaülikoolis või Eestit esimest korda külastades. Ent Rootsis Eesti põgenike ühiskonda sündinud Jaagu abikaasa sündis USAs, nagu ka nende kolm last ja praeguse seisuga viis lapselast. See muidugi ei välista eesti keele valdamist, mida on imetlemisväärselt kaua nende peres suudetud. Ning seetõttu ilmub teos ka peatselt eesti keeles ja kaasmaalastele Eestis.
Rohke pildimaterjal paelub nagu ka autori sisemised heitlused oma eluraja ja südamelaulu otsingutel mitme omaks saanud ühiskonna vahel. Siin on huumorit ja elutarkust, sise- ja laiemat kaemust. See pole vaid tema lugu ja see pole vaid eestlaseks olemisest.
„Igaühel on südamelaul, igaühel on see isemoodi“, kõlab laulus, mille pealkirjaks „Oma laulu ei leia ma üles“. Jaak Rakfeldti kogetud leidmine on haarav, hariv ja julgustav meile kõigile. Kui on vaid soovi, siis „Üksi pole keegi“. See on meie õnn, mida annab valjuhäälselt laulda. Ka järgnevatel otsijatel, lugematutes kohtades, mis armsad. Isade käte tugi kannab edasi.
Autorist
Jaak Rakfeldt on andnud olulise panuse Metsaülikooli ja laiemalt väliseesti kogukonda diasporaa noorte marginaalsust käsitleva töötoaga ja loengutega muudel sotsiaalpsühholoogilistel teemadel, meditatsioonitöötubades ja 1944. a suurpõgenemise käsitlusega.
Jaak Rakfeldt, PhD, on Lõuna-Connecticuti osariigi ülikooli emeriitprofessor ja varem Yale’i ülikooli meditsiinikooli psühhiaatriaosakonna kliiniline dotsent, kes on pakkunud kliinilist järelvalvet kolmanda aasta psühhiaatria residentidele. Dr Rakfeldt on töötanud kliinilise konsultandina ning viinud läbi seminare ja kollokviume erinevates vaimse tervise asutustes, avaldanud üle kuuekümne artikli ja raamatupeatüki ning pidanud üle saja konverentsiettekande. Praegu peab ta kliinilist erapraksist.
Jaak on olnud Ameerika Rahvusnõukogu ja Ülemaailmse Eesti Kesknõukoguliige, kuulub Korp! Fraternitas Esticasse ning on olnud pikaajaline Connecticuti Eesti Seltsi esimees.
Kuidas tellida
,,Song of my Soul“ ($38) on müügil Torontos VEMU raamatulaadal Tartu College’is 8. novembril 2025. Muul ajal ja mujalt Kanadas saab tellida, võttes ühendust e-posti teel info@vemu.ca või kirjutades VEMU väliseesti muuseumile 310 Bloor St. West, Toronto, Ontario M5S 1W4.
Jaak annetab lahkelt oma raamatu Kanada müügitulu VEMUle (väliseesti muuseumile).
USAs on raamat müügil Mascot Books ja Barnes & Noble’i kaudu.
