Selleks tuleb minna tagasi 40 aastat klubi algusesse, kuid tegelikult veel kaugemale tagasi ajalukku. Tartu Instituudi sekretär ja peategelane dr. Endel Aruja oli see isik, kes juba 1970. aastate alguses rajas Tartu Instituudi arhiivi ja raamatukogu, tehes korduvaid üleskutseid, et inimesed annetaks eestikeelseid ja -ainelisi raamatuid, ajakirju, dokumente, heliplaate ja helilinte, filme ja fotosid ning muid arhiivmaterjale. Alguses oli see ühe mehe töö, kuid pikapeale sai Aruja meelitada juurde mõned talgulised, kes teda raamatukogu korrastustöödel aitasid. Tartu College võimaldas neile kahe ruumi kasutamist, kuid töötati väheste rahaliste ressurssidega.
1985. aastal nägi dr. Aruja võimalust saada Kanada Tervishoiu ja Heaolu ministeeriumi New Horizons programmilt suurem summa raha, mis lubaks arhiivil muretseda töövahendeid, nagu mikrofilmimismasin, fotokopeerimismasin, mäluga kirjutusmasin (arvuti ostmiseks raha ei võimaldatud). Programmi eeskirjad lubasid raha andmist ainult organisatsioonidele, mis pakkusid vanuritele köitvat tegevust. Dr. Aruja kutsuski kokku asjahuvilisi, kes oleks valmis peaasjalikult raamatutega tegelema, nende hulgas vähemalt neli pensioniealist raamatukogunduse taustaga inimest. 26. novembril 1985. a. tulid kokku 16 asutajaliiget ja loodi Bibliograafia Klubi (Aruja sõnades ,,raamatuarmastajate“ klubi). Esimeheks valiti muidugi dr. Endel Aruja.
Teisipäevastel tööpäevadel tuli kokku umbes 15-20 vabatahtlikku, kes enamasti tegelesid raamatute kataloogimisega ja kartoteegikaartide valmistamisega, kuid tehti ka muud – mikrofilmiti ajalehti ja ajakirju, tehti nimekirju helisalvestustest, valmistati mitmesuguseid indekseid, tegeleti fotode kirjeldamisega, ajalehelõigenditega, jne.
Uued esinduslikud arhiiviruumid Tartu College’i keldrikorrusel valmisid juba aasta hiljem. Hakati arendama Väliseesti Muuseumi visiooni ning Biblioklubi nihkus ka VEMU sihtmärke toetama. Oleme siiski iseseisev klubi.
Leiti ka vajadus pakkuda kultuurilist progammi laialdasemale ühiskonnale. Aksella Lokk (üks asutajaliikmetest ja endine raamatukoguhoidja) oli selle alustaja – näiteks kolm esimest suuremat üritust olid: ,,Miina Härma – sõnas ja helis“, ,,Oskar Luts – 100 aastat“ ja laiahaardeline näitus ,,Põgenike kaasavara“. Aksella Lokk tegutses ürituste korraldajana esimesed 9 aastat ja talle järgnes Aino Müllerbeck (ka endine raamatukoguhoidja) järgmised 19 aastat. Üritusi kajastati laialdaselt meie eesti ajakirjanduses.
Täisajalise, professionaalse arhivaari Piret Noorhani tulek arhiivi juhtima 2009. aastal tõi muudatusi. Uued esinduslikud arhiiviruumid Tartu College’i keldrikorrusel valmisid juba aasta hiljem. Hakati arendama Väliseesti Muuseumi visiooni ning Biblioklubi nihkus ka VEMU sihtmärke toetama. Oleme siiski iseseisev klubi.
Kuidas on klubi tegevus 40 aasta jooksul muutunud? Käime ikka teisipäeviti koos, keskmiselt 16-18 inimest igal korral. Laias laastus tegeletakse ikka samade tööaladega kui alguses – raamatutega, perioodikaga, pisitrükistega, helimaterjalidega, fotodega ja tasapisi ka isikute arhiivide korrastamisega. Appi on tulnud tehnoloogia – arvutid. Palju informatsiooni on nüüdseks andmebaasi kantud ja seetõttu meile ning ka laialdasemalt kättesaadavaks tehtud. Fotod on digiteeritud ja nende kallal saame töötada ka virtuaalses maailmas grupina Zoomi vahendusel kodunt – projekt, mis sai alguse pandeemia ajal. Kuid kõrvaltegevusest – ürituste/näituste korraldamisest – loobusime juba kümme aastat tagasi, kuna Pireti korraldatud VEMU kultuuriprogramm oli muutunud ülitihedaks – oleme küll olnud entusiastlikud osavõtjad.
Klubi töötas aktiivselt dr. Aruja juhtimisel 20 aastat, temale järgnesid juhatajatena dr. Jüri Daniel 9 aastat, dr. Roland Weiler 6 aastat ja Asta Lokk – seni 5 aastat. Klubi 40 tegevusaasta vältel on oma vabatahtliku panuse andnud üle 125 inimese, mitmed neist kauem kui 20 aastat.
Nagu algaastatelgi, valitseb klubis lõbus ja sõbralik omavaheline läbisaamine ja siiras huvi meie kultuuripärandi hoidmise vastu. Loodame, et leidub edaspidigi arhiivitöö huvilisi ja eesti pärandi hoidjaid.
Avaldame siinkohal tunnustust viiele meie praegusele kõige pikema tööstaažiga vabatahtlikule. Nendeks on Pat Burchell – 25 aastat, Milvi ja Vello Silm, Epp Aruja ja Inge Lane – kõik 20 aastat. Suur tänu teile!
Elagu Bibliograafia Klubi!
Asta Lokk, juhataja
