Kõigepealt saab iga osaleja väikese savipalli, millest tuleb mudida-rullida tassi põhi. Kui põhi on sobiva paksusega, siis pannakse see kipsist alusele ja asutakse kruusi seinte kallale. Nelinurkse savitüki servad ühendatakse ja märgitakse põhjale tassi piirjooned. Siis tuleb kõik ühendatavad pinnad enne kokkusurumist hoolega kratsida-karestada ja niisutada, et need ikka korralikult kokku kleepuksid ja kuivatamisel-kuumutamisel lahti ei tuleks. Lõpuks on tass valmis. Siis jääb üle vormida savivorstikesest tassi kõrv ning see samade võtetega (pinna karestamine ja niisutamine) tassi külge kinnitada. Seejärel võib asuda tassi kaunistama. Lõpuks tuleb kõik servad kenasti ära siluda ja põhja alla kirjutada oma nimi ja aastaarv. Georg naljatab, et siis mitmesaja aasta pärast on arheoloogidel seda eset leides põhjust imestada: isegi veel 21. sajandil tehti nõusid käsitööna!
Valmis tassid kaetakse hiljem Eesti loodusliku pruunika saviglasuuriga. Vahepeal tuleb veel karedad kohad maha lihvida. Kõik see võtab aega ning oma savikruusi pole noortel keraamikahuvilistel võimalik kätte saada enne järgmist aastat. Aga ongi tore – on, mida uuel aastal oodata!
Vahepeal räägib pererahvas oma tegemistest. Kuuleme üht-teist huvitavat ka savi kohta. Savil olla mälu – mõnikord võtab ese kõrgkuumutamisel ikka vildaka kuju, hoolimata kõigist eelnevatest jõupingutustest see sirgeks ajada. Savist esemeid võib teha mitmel viisil – käte vahel, kedraga ja kipsvormis. Kipsvormi valatakse hapukoore paksust vedelat savi. See kinnitub vormi seintele ning pärast tahenemist ja vormi avamist saame palju ühesuguseid ja korrapäraseid esemeid. Airikese kuulsad inglid on vormiga tehtud. Kõigi detailide jaoks on eraldi vormid, hiljem pannakse ingel kokku ja „kammitakse“ talle ka juuksed pähe.
Airike ja Georg on hea meelega nõus rääkima oma elust ka „Eesti Elu“ lugejatele.
LK: Te olete nii tore ja tuntud paar. Aga millal te tuttavaks saite? Kas juba tudengitena?
ATB: Juba keskkoolis. Ma olin siis viisteist aastat vana.
GB: Meie vanemad olid kunstnikud ja meil olid suvilad Põhja-Eestis. Üks maja oli ühel pool ja teine teisel pool jõge. Kuna meie vanemad üksteist tundsid, siis tutvustati ka meid omavahel.
ATB: Rahvamajas olid paar korda nädalas kinoõhtud. Ühel õhtul istusime seal kõrvuti. Siis saingi esimest korda teada, et minu isa ja Georgi ema tunnevad teineteist. Hakkasime suhtlema, tegime ühiseid lõkkeõhtuid.
GB: Minu pinginaaber oli (näitleja) Urmas Kibuspuu. Oli aasta 1971. Me olime võlutud filmist „Viimne reliikvia“ ja tahtsime proovida ratsutamist. Õmblesime endile isegi ratsapüksid. Naabrimehelt küsisime kolhoosi hobused ja ta andiski meile! Hobustel polnud sadulaid. Kargasin hobusele selga, aga nagu end välja sirutasin, olin hobuse kõhu all. See oli tark hobune ega astunud mulle peale. Olen siiamaani elus!
Me ratsutasime kilomeeter maad Airikese juurde, mul oli õnneks väga rahulik hobune. Näitasime end Airikesele, aga me ei teadnud, et tal oli samal päeval sünnipäev. Ma ei saanud pärast enam hobuse selga, et tagasi sõita. Proovisin hobuse selga hüpata, aga hüppasin oma püksitagumiku lõhki. Õnneks oli kõrval lauakuhi. Ronisin selle otsa ja sealt edasi hobuse selga.
Kui kodus rääkisin, et käisime Airikest vaatamas ja tal oli sünnipäev, siis saime pragada. Ema andis meile ilusa korvi ja käskis Airikesele punasõstra marju korjata. Pidime viima selle korvi Airikesele. See oli mu esimene tõeline külaskäik neiu juurde, kes sai siis 15.
“Georgi ema ütles, et tõi mulle kingituse ka. Ta tegi pagasiruumi lahti ja Georg ronis välja. Hiljem ütlesin talle, et tema enda süü, et sai sellise minia. Ise ta ju kinkis oma poja mulle!”
(Airike Taniloo-Bogatkini)
Meil oli juba sel ajal „mobiiltelefon“. Selleks, et teada saada, kas naabrid on kohal (üks perekond tuli Tartust, teine Tallinnast), tuli kõigepealt pasunat puhuda. Kui üle jõe vastu ei pasundatud, siis tähendab, et nad polnud veel saabunud. Kui pasundati, siis oli põhjust jälle külla minna.
ATB: Järmisel aastal oli mul 16. sünnipäev. Auto oli pilgeni sõpru täis. Georgi ema ütles, et tõi mulle kingituse ka. Ta tegi pagasiruumi lahti ja Georg ronis välja. Hiljem ütlesin talle, et tema enda süü, et sai sellise minia. Ise ta ju kinkis oma poja mulle!
GB: Pärast kooli sattusin ARSi keraamika-ateljeesse tööle. Käisin ettevalmistuskursustel joonistamas. Tollel perioodil oli väga oluline korralikult joonistama õppida. Saingi kunsti-instituuti sisse 1972. aastal. Airike käis siis veel keskkoolis. Ema autoga sõitsin siis Tartusse ja tagasi. Ükskord läks auto katki ning selle asemel, et neiukesega istuda ja juttu puhuda, pidin tulevase äiapapa garaažis generaatorit remontima. Käisime üksteisel külas ja kirjutasime kirju, südantlõhestavalt ilusaid kirju.
LK: Airike, sina oled skulptor. Siin ateljees on sul need inglid ja pisikesed asjad? Kas oled teinud ka suuri vorme?
ATB: Jah. Ma olen taastanud Äksi vabadussõja monumendi. See on üks mu suurim asi. Olen teinud ka teisi suuri asju. Ma ei nikerdaks neid väikseid asju, kui mul oleks rohkem tellimusi, kui ma saaksin teha oma skulptoritööd.
GB: Sa oled ju maailma parim reljeefide tegija!
ATB: Mul on tehtud väga palju igasugu kuulsate inimeste reljeefe. Otepääl on näiteks Kalju Valgus – Eesti laskesuusatamise isa. Eelviimane oli Fred Kudu Tartu Ülikoolis. Tartus on mul teisigi reljeefe – seitse kirurgi, Barclay Hotellis on neli eestiaegset kindralit. Tartus Reiniku koolis on Mart Reiniku, kooli rajaja reljeef. Kallastel ja Tartus Hermanni tänaval on Tubin. Virtsus on Erik Kumari. Kõik ei tule meeldegi. Neid on kokku üle kahekümne. Neid ma teen suure mõnuga.
LK: Skulptori töö on ju füüsiliselt raske töö.
ATB: Luunjas on Jaan Jaago reljeef, see on kõige suurem. Jah, alguses on raske, kui ma seda üles laon, sest käed peavad tugevad olema. Mäletan, et kui hakkasin esimest korda seda tegema, siis polnud ju savi saada, pidin oma kätega savi läbi töötlema. Skulptorid teevad hoopis teisest savist kui keraamikud – punaste telliste savist. Sain põletamata telliseid, peksin need katki ja siis kätega töötlesin selle läbi. Aga saan sedasama savi iga kord uuesti kasutada.
Mul on ka üks suur ingel. Tegin selle Paidesse ühe tellimusena. Minu unistus on see, et mõni kirik telliks minult elusuurused inglid.
GB: Sinu viimane töö oli Kanadast Osvald Vares. Metsavend Lääne-Virumaalt, kes sai koos abikaasaga põgenema. Ta lapselaps leidis Airikese läbi interneti ja tellis selle töö. Töö ise on üleval Rakvere linna raamatukogus.
LK: Kujutatakse ju ette, et skulptor peab olema tugev mees nagu Georg. Habras naine nagu Airike tehku pigem keraamikat. Aga teie peres on vastupidi.
GB: Airikesel on hea silm ja oskus savi laduda. Pärast läheb savi juba pronksivalusse.
ATB: Seal tehakse vorm pronksi valamiseks. Siis tehakse objekt vahast valmis, mina lähen ja korrigeerin seda. Need on imepeened vormid. Ükskord oli vaha kuskil soojas sulanud ja ma olin pahane. Aga midagi muud üle ei jäänud, kui et tegin selle mõne tunniga uuesti selliseks, nagu pidi olema.
Ükskord tegin Arvo Veski reljeefi ja portree Tallinna Tehnikakõrgkooli. Mina tegin peened prillid, need tuli eriliselt välja teha. Kui läksin avamisele, siis vaatasin: mis prillid tal ees on?! Pronksivalaja seletas, et prillid läksid katki ja et ta lõikas vahast uued. Siiamaani mõtlen, et ükskord lähen ja teen need prillid uuesti. Ka nii võib minna. Ma ei sõltu oma töös ainult endast. On pronksivalajaid, kes venitavad või teevad midagi ümber. Suurte töödega ongi nii, et viimase hetkeni pole kindel, kas nad teevad selle ikka valmis. Närvikulu on tohutu.
LK: Georg, sina sõltud vist ikka ainult iseendast. Teil on ateljees keraamika põletusahi olemas. Aga kuidas te ikkagi oma Bogapotini jõudsite?
GB: Kunagi ARSis alustasin keraamiku õpilasena ja aastakümneid hiljem lõpetasin peakunstnikuna. Meil oli 900 töötajat. Aga Kunstnike Liidu süsteem lagunes ära. Siis tegime Soome-Eesti ühisfirma, patenteerisime meie Bogapoti logo. Avasime kohvik-kaupluse. Kohvikus tegime ka keraamikat. Aga soomlased hakkasid seda kõike hoopis ise tegema. Mina läksin siis kooli, olin seitse aastat keraamika õpetaja. 1998. aastal ostsime firma soomlastelt tagasi. Kuni 2024. aastani pidasime Bogapoti ateljeed ja kohvikut. Maja sai ümber ehitatud. Ehitasime välja köögi, tegime ateljee ja kaupluse, täitsime selle oma toodetega.
LK: Mis koroona-ajal sai?
ATB: Koroona-ajal, kui keegi väljas ei kõndinud, läksime autoga oma ateljeesse ja tegime seal terve päeva tööd. Ühtegi inimest polnud linna peal.
GB: Esimese põntsaka panigi meile koroona-aeg. Tahtsime tegelikult firmat maha müüa mõni kuu enne koroona lahvatamist. Aga siis ütlesid tahtjad meile ära, koroona tuli peale ja lõpetas tegevuse mingiks ajaks. Pärast seda tuli üks inimene, kes alguses lubas meid aidata, aga hiljem rikkus suusõnalisi kokkuleppeid, teenis meie pealt endale raha. Sealt tulidki meil võlgnevused ja lõpuks linna bürokraadid panid koha uuesti enampakkumisele. Üks teine kohvik võitis enampakkumise.
Tegelikult peaks linnavalitsus mõtlema, et Tallinn võiks ju olla meistrite linn. Tallinn peaks oma rendipindu andma kunstnikele ja käsitöölistele, et nad seda kohta hoiaksid. Nüüd on vanalinnas ainult suveniiripoed ja matrjoškad. Tallinn on muutunud lõbustus- ja toitlustusasutuseks, kusjuures tõelist Eesti kööki seal pole. On Hiina, Jaapani, Itaalia ja igasugused muud restoranid. Sellega vanalinn hääbub. Tallinlane enam Toompeal ja vanalinnas ei käi.
ATB: Nüüd on meil siin Kalamajas ateljee ja galerii koos. Siin on ka meil valmistooted samas ruumis.
GB: Südantsoojendav on see, kui tulevad soomlased, kes on käinud üleval Toompeal. Nad ütlevad, et kui tore, et nad meid üles leidsid. On tulnud palju välismaalasi, kes on olnud vaimustatud. Näiteks üks Austraalia poiss ostis endale kaasa ilusa kausi. Siia astub sisse huvitavaid inimesi. Selle ühe aastaga pole me siin veel ennast teatavaks teinud. Kõik areneb, see on sisseelamise aeg. Saame oma tööd teha, aga elu nõuab oma. Meil on siin ju vanaema Airike, kes lapselapsi hoiab ja nende eest hoolitseb.
ATB: Georg on ka väga hea vanaisa.
LK: Aga lapsed on teil ikkagi kunstist kõrvale kaldunud?
GB: Ei ole! Mari on tegelikult väga hea laulja. Ta on värviteadlane, see on ka kunstiga seotud. Poeg Jüri mängib kitarri ja teeb elektroonikat.
ATB: Kui ta teeb mingit oma eset, näiteks efektiplokki, siis selle väljanägemine on talle väga tähtis. Ta on ka andekas kunstnik, väga loominguline. Mõlemad lapsed on väga loomingulised.
GB: Me nägime, kui raske on puhtalt kunstiga raha teenida. Lastel on siiski erialad, millega ära elada. Mari on lektor ülikoolis ja rahvusvaheliselt tunnustatud teadlane, Jüri on ka suurte teadmistega ja oma töös väga põhjalik. Ta on füüsik, matemaatik ja elektroonik, läks doktorantuuri ja tegeleb muundatud heli tagasipööramisega originaalheliks.
LK: Te sündisite kunsti sisse: olete mõlemad pärit kunstnike perekonnast. Kas teil oli eriala valikul ka kõhklusi või oli kõik selge?
ATB: Mul oli kõik selge.
“Muidugi oleme õnnelikud, kui inimesed tulevad, vaatavad ja ostavad. See on asja teine pool. Aga loomise momendil oleme vabad ja saame teha, mida meie tahame.”
(Georg Bogatkini)
GB: Mul oli kõhklusi. Tahtsin minna teatrisse, sest mu vanaema oli teatri lavakõne õppejõud Moskvas. Koolis sai teatrit tehtud ja balletti tantsitud. Aga juhtus nii, et kui läksin Panso juurde teatriõppesse sisse astuma ja kui ta küsis, kas tahad tulla teatrit tegema, siis ütlesin, et ma tulin proovima. See ei meeldinud talle. Ütles, et mine siis ja proovi oma kunsti edasi teha. Tegelikult olen talle siiamaani väga tänulik. Kunstnikul on võimalus luua ka ilma vaatajata. Näitleja seda ei saa, tal peab olema vaataja. Aga meie saame tulla siia, võtta savi ja luua. Meil pole pealtvaatajaid vaja. Muidugi oleme õnnelikud, kui inimesed tulevad, vaatavad ja ostavad. See on asja teine pool. Aga loomise momendil oleme vabad ja saame teha, mida meie tahame.
ATB: Ikka küsitakse, et kus teil on näitused olnud. Aga meie asju on üle maailma. Inimesed tulevad Austraaliast, Uus-Meremaalt, Kanadast, igalt poolt maailmast ja viivad meie asju kaasa.
GB: Me teame seda. Oleme näiteks Baltimaid tutvustavas Jaapani turismiraamatus. See on tore. Oleme rahul!
ATB: Austriast tuldi ja filmiti meid ja meie kohta, hiljem saadeti filmilõik ka meile. Neid on ikka olnud, kes meist kirjutavad ja meid filmivad.
GB: Oleme kunstnike perekonnast. Nüüd, olles vanem, saan ma aru nende tahtest ja vajadusest pidevalt luua. Mul isa (Vladimir Bogatkin) oli venelane ja ema (Valli Lember-Bogatkina) eestlane. Isa armastas Moskvat, ta ei saanud lõplikult Eestisse tulla, ema jälle armastas Eestit, ta ei tahtnud Moskvasse minna. Kõik, ka lapsed, sõitsid pidevalt edasi-tagasi. Küll lennuki, küll rongiga.
ATB: Minu isa (Endel Taniloo) oli ikka väga võimas skulptor. Ta tegi väga võimsaid töid ja veeretas graniidikive. Me teame mõlemad, kuidas raskeid asju veeretada: selleks on vaja rulle ja lauda. Elasime Tartus kunstnike majas. Isa ateljee oli allkorrusel, meie elasime neljandal korrusel. Väiksena istusin isa juures ateljees. See oli tohutu suur monumentaalateljee, kus tehti väga suuri asju. Ma olin juba peale kaheksandat klassi kindel, et minust saab kunstnik.
Meie majas elas palju kunstnikke: Elmar Kits, Johannes Uiga, Efraim Allsalu, Aleksander Vardi, Kalju Polli, Ilmar Malin, tema tütrega me mängisime koos palli. Elmar Kits käis meil külas, ta tahtis laulda. Mu vend (Urmas Taniloo) õppis klaverit ja orelit Hugo Lepnurme juures. Vend pidi Kitse saatma. Tema on ka praktiliselt üle maailma igal pool esinenud.
LK: Mis tulevikuplaanid teil on?
ATB: Plaanis on siin mingi aeg vastu pidada. Nii kaua kui võimalik. Mõttes mõlgub ka koduateljee, aga siis võib side inimestega katkeda. Siin inimesed näevad meid. Kodus saab küll tööd teha, aga siis peab e-poe kaudu asju müüma hakkama. Me pole enam ju nii noored. Kuigi hiljuti hakkasime ladina tantsu trennis käima, siinsamas lähedal.
GB: Vanasti käisime peotantsus, aga siis minu põlved ütlesid üles. Puusal ja põlvedel tekkis kulumine. Aga nüüd olen robot, mul on uus puus ja mõlemad põlved ning nüüd me tantsime. Nii et tuleb edasi kesta.
ATB: Minu jaoks on minu elu suurim looming lapsed ja lapselapsed. Nemad on need, kelle pärast edasi minna. Savi, metall ja graniit on elu üks pool. Aga oma lapsed ja lapselapsed on ikka kõige armsamad.
