Seal oli võimalik laste ja lastevanemate tähelepanu PÖÖRAta meie praegusele seisule siin põhjapoolkeral – pimedusele, mis 21. jõulukuul kell 10.03 hommikul idaranniku ajal (Eestis kell 15.03) peatab oma pimenemise, ootab paar päeva talvepesas ja siis hakkab kahanema ehk valgus hakkab tagasi voolama meie eludesse, silmadesse ja luudesse.
Pööripäeva, olgu see talvine või suvine ÖÖPÄEV (24 tundi), nimetatakse ka päikeseSEISAKuks. Kevadist ja sügist pööripäeva nimetatakse ka VÕRDpäevsuseks.
Talvisest pööriööst kirjutab Anu Raud: ,,Sel ööl vahetatakse ikka pilkamaks ja pimedamaks valgemaks minemise vastu välja. Küll kukesammu kaupa aga iga päevaga ikka rohkem hommikut ja päeva, taevavalgust.“
Musta ÖHE (öösse) sööstab valgus läbi 4, 5, 6 erineva halli. See koloriit on inspireeritud vanast Halliste kihelkonna vooditekist, saabus sõnum otse vaiba sünnikodust. Vaibal kõrgemas mustas taevas on kolm väikest risti, tähekest. Äkki kolm tarka? Kõige all on ainus paik, mis ei ole mustast-valgeni – üks väike sinine rist. See võib olla kodu. Või Jeesuslaps. Või on see üks ja sama. Taevas on kokku neli tähte, mille kohta numbrimaagiast huvitatud vaibaautor tuletab meelde, et neli on olnud Eesti rahvakunstis ja -kultuuris oluline number (näiteks nelja tee rist vanades uskumustes, neli ilmakaart, ristil on neli haara, neli aastaaega jne). Nõnda võib see viidata mitmetele asjadele ja iga vaataja saab enda jaoks oma tähenduse luua.
Vaip elab Torontos sellest suvest saadik, kui Kotkajärve Metsaülikool Viljandimaale Heimtali külla ja Kääriku tallu Anu Raua manu rändas. Aasta siis oli 2004 ja aasta varem oli Anu käinud esmakordselt Kotkajärve MÜs ning kärmelt ürituse enda poole kutsunud. Seda asusid teist hulgas korraldama ka Keto Soosaar ja Anu Jõe. 2024. aastal tähistati 20 aastat selle sillaehitamise möödumisest kordusMÜga taas Mulgimaal.
Kui ma vanasti küsisin oma Taadilt kuhu ta läheb, siis vastas ta tihti: ,,Koolijõulupuule!“ Vaibal oli nüüd ka au käia koolijõulupuul. Kõik kordasid tema ees nagu ühest suust: ,,PÖÖRIÖÖ“. Ühes sõnas neli ööd. Praegu teile kirjutades ongi jäänud neli ööd pööriööni. Sellist kunsti ei sobi vaka all hoida vaid tuleb naudeldes jagada ning mis on kindel Anu Raua teoste puhul – nendesse on kootud meie inimeste lood, millest õppida ja mille üle pikkadel talveõhtutel mõtiskleda. Kätte tasub võtta ka Anu Raua värske jutukogu ,,Õnnevalajad“. Selles on kaksteist lugu, mis uurivad ja avavad õnne eri tahke, kõik sellel aastal kirja pandud. Selle vaiba all on eriti hea lugeda või magusat talveund magada.
Tähendusrikast ja rahulikku pööriööd!
