Üks toredamaid ettevõtmisi, mis raamatusõpru kokku toob, on raamatuaasta piltvaiba ühistikkimine. Idee autoriks oli varalahkunud Krista Aru, kes koos Mart Jagomägiga valis välja vaibale jäädvustatud raamatuloolised sündmused, ajalooliste tõdedega aitas kaasa Aivar Põldvee. Eesti raamatu loo joonistasid üles Kõrgema Kunstikooli Pallas tekstiiliosakonna tudengid Brigitte Mihkelson, Inger Tammela, Kristiin Kuuslap, Marite Rikkas, Sofia Lanman. Neid juhendasid Pallase kunstikooli tekstiiliosakonna juhataja professor Aet Ollisaar ja Marju Roos. Vaip on märtsikuust peale mööda Eestit rännanud, et kõik huvilised saaksid selle loomisesse panustada.
Kevadel, enne 5. Estonian Music Weeki (EMW) otsiti Torontos festivali korraldaja Väliseesti Muuseumi (VEMU) poolt ideid interaktiivseteks tegevusteks EWM külasimmanil. RA peakomitee liikmelt Mart Jagomägilt uurisime, kas ka Toronto eestlastel oleks võimalik vaibaprojektis kaasa lüüa. Paraku selgus, et vaiba teekond Eestis on detailideni paigas ja Toronto sinna kuidagi ei mahu. Pärast arupidamist jõudsime otsusele: Eesti vaip saab endale kaksiku, trükitakse ka teine 17-meetrine vaip, jagatakse viieks ja pannakse mööda ilma rändama. Vaibajupid liiguvadki nüüd lisaks Kanadale Austraalias, USAs, Soomes ja mitmel pool Euroopas.
Kanadas on vaipa lisaks EMW külasimmanile tikitud mitut puhku. Juunis ja juulis oli see Seedrioru suviharja pidustustel ja lastelaagris. Augustis käis vaip ära Kotkajärve Metsaülikoolis ja septembris Jõekäärul tantsulaagris Nou Pois Äläud, mida korraldab uue megaprojekti KESKUSEga seotud heategevusorganisatsioon Eesti Kunstide Keskus Kanadas. Septembris sai vaipa tikkida ka VEMU raamatuaasta üritusel „Turning Pages Through Time: A Seminar Dedicated to 500 Years of the Estonian Book and Literary Culture“, samuti Tartu College’i 55. sünnipäeval ja Rahvusaraamatukogu ning Joonas Sildre raamatuaasta rändnäituse avamisel. Oktoobris said vaibaprojektis kaasa lüüa lisaks eestlastele ka lätlased kahe kogukonna ühisel Oktoberfestil. Oktoobris käis vaip ära ka Toronto Eesti Seltsi Täienduskoolis. Novembri alguses kohtusid Eesti haridustegelased siinsete eestlastega. Kohtumisõhtul oli tikkijaid nii kohalike kui külaliste hulgast. 8. novembril oli vaip VEMU raamatulaadaliste päralt ja 7. detsembril jõudis Montreali eestlaste jõulukoosviibimisele. Tikitud on ka akadeemiliste naisorganisatsioonide koosolekutel, VEMU keelekohvikus, Bibliograafia Klubis ja suurel eestlaste Rahvajõulupuul Torontos jt kogukondades. Tikkimishuvilisi abistasid ja õpetasid Seedriorul Merike Koger ja Anne Remmel, Torontos Liis Teedla, Helle Arro ja Maaja Matsoo.
Mandri-Euroopa vaibatükk alustas oma teekonda Taanis, rännates seejärel Hollandisse ja Šveitsi ning novembri lõpus Saksamaale. Mõned muljed sealt. Krõõt Kaljusto-Munck Eesti saatkonnast Kopenhaagenis teatab:
„Tänu kirjanduskohvikus osalejale Lemmi Tuile oli Kopenhaageni eestlastel võimalus end ajalukku tikkida. Piltvaip tõi rahva kokku mitmeks nädalaks – nõel ja niit käisid usinasti ning kes kord proovis, see tuli ikka ja jälle tagasi. Kopenhaagenis tikiti 27. ja 30. augustil, 3., 6. ja 10. septembril. Meestest võtsid nõela kätte suursaadik Andre Pung ja muusik Villu Veski. 3. septembril sattus saatkonnas olema ka peaminister Kristen Michal, kes käis tikkijatega juttu ajamas.“
Hollandis sai vaipa tikkida Rotterdamis raamatuaasta ürituste sarjas „Kultuuriduetid“, kus 28. septembril olid külas Tõnu Õnnepalu ja Jaan Tootsen, 11. oktooril Urmas Vadi ja Piret Raud ning 15. novembril Lauri Räpp ja Justin Petrone. Aga tikiti ka kohalikus eesti koolis ja eesti kodudes. Vaiba liikumise eest hoolitses Kaire van der Toorn-Guthan.
Ühiselt leiti, et tuleks teha näputööring, kus saaks esiemade moodi koos tööd teha ja jutustada – mõlemad teraapilised tegevused. Seejärel rändas vaip Triinu juurde koju, kus käis tikkimas veel kaheksa huvilist.
Novembri alguses liikus seesama vaibatükk Šveitsi. Bernis oli koordinaatoriks Kaja Kumer-Haukanõmm, Genfis Anna-Kristiina Pae. Genfis oli 11. novembril koos 6-7 inimest ja olemine oli lõbus. Bernis tikiti 16. novembril Kaja juures Muri bei Bernis, osalesid ka Anni Baselist, Triin Berni lähistelt, Lisanna Bernist. Tekkis idee Šveitsi lipp pildile tikkida, kuna Gutenberg tuleb oma trükimasinaga Šveitsist. Ühiselt leiti, et tuleks teha näputööring, kus saaks esiemade moodi koos tööd teha ja jutustada – mõlemad teraapilised tegevused. Seejärel rändas vaip Triinu juurde koju, kus käis tikkimas veel kaheksa huvilist.
Järgmisena on sihikul Saksamaa: Berliin, Köln, Hamburg ja München. Vaiba liikumist koordineerib Katri Helena Hackländer.
Soomes on lühikese ajaga jõutud palju ja veelgi enam on plaanis. Vaiba teekonna eest vastutab ja tööd juhendab eesti keele ja kultuuri õpetaja Koidu Oja, kes teatab järgmist.
„Raamatuaasta vaiba teekond Soomes algas õpetajate päeval, 4. oktoobril, kui Eestikeelse Hariduse Selts koostöös Soome Eesti saatkonnaga korraldas traditsioonilise õpetajate päeva ürituse. Soomes tegutsevad eesti õpetajad kogunesid terveks päevaks saatkonda, et kõigepealt osaleda kirjandusteadlase ja –terapeudi Berit Kaschani koolitusel ning seejärel pidada õpetajate päeva lustakamas võtmes. Koolitaja Berit Kaschan andis õpetajatele palju kasulikke nõuandeid. Koolitusest jäi kõlama mõte – seni kuni kestab jutustus, kestab ka elu. Meie kirjakeele ajaloost jutustab ka eesti raamatuaasta vaip.
Seejärel rändas vaip Soome linnades Lohjal, Jyväskyläs, Vantaal. Ees seisab tikkimine Rovaniemil ja Tamperes. Vaipa on tikkinud eesti lapsed, kodukeele eesti keele õpilased, nende vanemad ja estofiilid. Vantaal tikkisid lapsed koos Võrumaalt külla tulnud lastekirjaniku Triinu Laaniga.
Kõige massiivsem vaibakese tikkimine toimus Helsingi mardilaada tegelustoas 15.-16. novembril. Mardilaata külastab tuhandeid inimesi. Kahjuks pääseb korraga tikkima vaid kümmekond. Võib öelda, et vaibakese tikkimine Soomes on menukas, sest töötuba on soovitud korrata.“
Septembri lõpus alustati vaiba tikkimist New Yorgi Eesti Majas, kus töö kestis oktoobri lõpuni. Kokku saadi neli korda. Seejärel liikus vaip edasi Lakewoodi Eesti Majja, kuhu see jäi novembri lõpuni. Edasine teekond viis vaiba Washingtoni (detsembris) ning viimaseks peatuspaigaks enne Eestisse saatmist saab Chicago eesti kogukond (jaanuaris).
New Yorgis osales vaiba tikkimises 24 inimest, nende seas viis teismelist ja last, kes tulid koos vanematega ning lisasid samuti oma väikese, kuid südamliku panuse. Mitmed osalejad polnud ammu või üldse mitte tikkimisega tegelenud, mistõttu kulus veidi aega, et töövõtted taas meelde tuletada või selgeks saada.
Elke Liisa Lõhmus, kes vaiba liikumist USAs koordineerib, leiab, et kõige kaunim osa ettevõtmisest on võimalus koos aega veeta ja üksteist paremini tundma õppida. Ühisest tikkimisest kujuneb mitte ainult loominguline, vaid ka kogukonda ühendav kogemus, mis jääb osalejatele kindlasti meelde.
Austraalias Sydney Eesti Majas toimus 26. oktoobril Sydney Eesti Seltsi Kunsti, Käsitöö ja Etnograafia Ringi eestvõttel kohvi ja kohvikõrvasega ühistikkimne ,,Kutse vaibale“. Ürituse edu eest võlgneme tänu Sydney Eesti Seltsi esinaisele Ave Nukkile ja selle jäädvustajale fotograaf Esmée Okamotole. Järgmine tikkimine toimus Sydneys 16. novembril.
Kui ka sinu kogu-, selts- või sõpruskond oleks tikkimisest huvitatud, siis võta ühendust oma kogukonna aktivistidega või kirjutades e-aadressil piret.noorhani@vemu.ca ja me aitame vaiba sinuni toimetada.
Tikkimisega saavad hakkama kõik, kel nõel peos püsib. Vaibale on pildid värviliselt ette trükitud, kaasa tulevad vajalikud lõngad. Nõelad tuleb tikkijail endil muretseda. Õpetusi ja juhtnööre leiad veebilehelt: raamatuaasta.ee/et/programm/eesti-raamatu-aasta-suur-piltvaip-500-aastat-eesti-raamatut .
Tikkida saab kuni 2026. aasta veebruarini. Seejärel rändavad jupid tagasi Eestisse raamatuaastat lõpetama. Seal õmmeldakse need kokku üheks pikaks 17-meetriseks vaibaks, mis leiab endale lõpliku kodu VEMUs. Eestis tikitud vaip läheb hoiule Eesti Rahva Muuseumi.
Koidu Oja võttis Soome eestlaste kogemuse kokku nõnda: „Tikkijad on maininud, et viimati hoidsid nad lõngaga nõela peos kooli käsitöötunnis. Tikkimist alustades on jutustamist ja lugude jagamist, aga siis saabub meditatiivne rahu ja rõõm kätetööst.“ Jah, tõesti, ka allakirjutanu peab tõdema, et pärast kooli käsitöötunde polnud ta tikkimisega tegelenud.
Triinu Šveitsist kirjutas: „Oli see alles vahva ettevõtmine! Nii palju nalja ja naeru ja samas sooja kodueesti tunnet – juba ammu polnud ükski ettevõtmine seda nõnda palju kaasa toonud! Kui alguses oli kõhklejaid, siis pärast nõela näppu võtmist hakkasid kõigil silmad särama ja ideed voolama, kuidas peita vaiba sisse koodi, mida vaid kaasmaalased mõistavad. Olgu siis Lotte raamatupealkirjana, Stahl Sammalhabemena või kohanime täiendi reegel arvutikoodis tikituna. Imetore kogemus!“
On neidki, kellele raamatuaasta piltvaip oli üldse esimene tikkimiskogemus. VEMU tiimi liige Kati Kiilaspea on üks selliseid. Paari päeva eest kuulsin, et ta on nüüdseks endale kõik tikkimiseks vajalikud vahendid soetanud ja kavatseb asjaga aktiivselt tegelema hakata. Kas pole tore, et tänu raamatuaastale on tuhast tõusmas ka eesti naiste tikkimistraditsioon?
Kuid piltvaiba aktsioon on täitnud ka oma peamist eesmärki – õpetada eestikeelse raamatu ajalugu. Peame olema tänulikud Krista Arule ja kõigile teistele, kes selle väärt ettevõtmise käima lükkasid. VEMU tänab koostöö eest RA peakomitee liikmeid, kohalikke koordinaatoreid, tikkijaid ja kõiki teisi, kes väliseesti vaibaprojekti panustanud on. Eriline tänu EV Välisministeeriumile ja välisesindustele, kes vaiba liikumisele kaasa on aidanud. Mis muud, kui tikime edasi – võiduka lõpuni!
Fotod: Nick Mancey, Kai ja Paul Kiilaspea
