Jõekääru päevik. Sissekanne nr 3 (1)
(1. osa ilmus EE #3 ja 2. osa EE #5)
Aeg liigub Jõekäärus müstilise kiirusega (täna on meil juba seitsmes päev siin viibida) ja see kehtib ka vaba päeva kohta, 24 tunnist 2,5 veel järel. Isegi molutamine käib kahtlaselt kähku. Aga no muljeid on kogunenud mitut masti, panen mõned siis ka vanas heas päeviku vormis kirja. Uue aja stoori-majandus käib kiiremini, aga näiteks ema palus küll sidusat juttu, talle need moodsamad veidrused väga ei istu.
Istun mõnusat varju pakkuva õunapuu all (kus meil ka keeletunnid toimuvad), kosutav kohv topsiga käeulatuses. Kraade on 29, tunne on kesksuviselt soe, aga mitte talumatult palav, nagu laupäeval, mil kuumus keris end 33 kraadini ja paljud tatsasid ringi kui uimased porikärbsed ning otsisid kliimaseadmete lähedust.
Päevaplaan on meil selline, et pool 8 hüüame tares kõva häälega eesti keeles ,,äratus“ ja ,,tere hommikut“ ning sellele järgnevad painutused ja sirutused tare-esisel murul. Majakesi kutsutakse jah taredeks, esmalt kangastusid mulle seda sõna kuuldes kanajalad ja nõiamoorid, aga praeguseks on väljend mõnusalt suupäraseks kulunud. Järgneb ,,lipurivi“ – taas üks sõna, mida lapsed ingliskeelse jutu sisse alati eesti keeli poetavad (nagu ka ,,poisid“, ,,tüdrukud“, ,,aitäh“ ja neid sõnu on veel omajagu). Heisatakse Eesti ja Kanada lipp ning lauldakse ,,Hoia, Jumal, Eestit“. Seejärel marsib kogu laagripere üle rippsilla peamajja pruukosti võtma.
…kui nii edasi läheb, siis ma lennujaama jõudmiseks kõrvalist abi ei vaja, tasub vaid hoog sisse lükata ja küllap veeren kohale nagu pudrukuul muiste.
Hommikueine, nagu ka muud söögikorrad, on ülimalt rikkalik ja mitmekesine, varieerudes pudrust munaroani, võileibadest pannkookide ja vorstikesteni, marjadest ja puuviljadest, jogurtitest, hommikuhelvestest ja keedumunadest rääkimata. Iseloomunõrkus on materialiseerunud liigsete kilode kujul (kahtlustan, et koosnen praeguseks juba peamiselt süsivesikutest ja gluteenist) ja kui nii edasi läheb, siis ma lennujaama jõudmiseks kõrvalist abi ei vaja, tasub vaid hoog sisse lükata ja küllap veeren kohale nagu pudrukuul muiste.
Pärast einet algavad lastel tunnid, milleks on eesti keel (seda annan siis mina), sport, kunst ja käsitöö ning ujumine. Rühmi on praegu vaid 2, sest paljud on laulupeo ja ESTO tõttu Eestist alles saabumas. Hiljem saab olema märksa tihedam graafik ja tuleb anda neli tundi järgemööda.
Laste keeleoskus on erinev, aga sidusaks jutuks on suutelised vähesed. Rohkem harjutame sõnavara, mängime ja suureks abiks on ka lihtsamad impromängud. Improkursusele minek oli tõesti üks hea otsus ja on ennast mitmekordselt ära tasunud. Loomulikult on väiksemad ja vähese keeleoskusega lapsed pisut ebamugavamas olukorras ja nende kaasamine ning julgustamine on iga kord üks korralik kübaratrikk. Kuulsin ka, et ega eesti keele tund ei ole siin kunagi laste kuigi suur lemmik olnud (sest kes see suvel ikka õppida tahab, olgu või mängulises vormis).
Lohutust pakkus aga tagasiside, et sel aastal olla tunnid eelmisega võrreldes kaasahaaravamad. Suurematega saab siiski päris palju nalja ja tunni alguses õhus olev passiivsus ja vastumeelsus hajub peagi kui nõiaväel. Lemmikuks on kujunenud toiduga seotud sõnavara, poisid põristavad mõnuga sõnu ,,burger“ ja ,,kõrvits“ ning kutsuvad üksteist mõnuga ,,tomatiteks“. (järgneb)
