Alustaks pisut isiklikust ajaloost. Päevikupidaja kasvas üles kodus, kus põhimõtteliselt puudus televiisor. Vanemad innustasid lugema, leidsid, et televisiooni hüüdnimi lollikast oli põhjendatud. Laias laastus tuleb nõustuda. Raamat ja ettekujutusvõime on alati parem kui kellegi teise visioon ekraanilt.
Enamus sellest, mis eetrisse meelelahutuse nimel pääseb, pole seda kirjeldust väärt. Kus aga telekal on oma roll, on uudiste edastamisel, kuigi ka sellele annab värvingu fakt, et negatiivne leiab palju rohkem tähelepanu kui positiivne. Ehk just selle pärast on huvitav just otseülekannete kaudu tipptasemel sporti jälgida. Et elada omadele kaasa, saada asendusena osa võistlejate pingutustest. Eriti siis, kui nagu siinkirjutaja, oled kunagi nooruses näiteks murdmaasuusatajana sporti tõsiselt võtnud.
Isal oli sama nõrkus. Ehk mäletavad lugejad Granada nimelist firmat, kelle kaudu oli minevikus võimalik üürida televiisoreid. Olid omal ajal kallid osta, igas kodus neid ei olnud. Annan ühe näite. Enam kui pool sajandit tagasi, 1972.a. suvel toimusid Müncheni olümpimängud. Isa üüris kaheks nädalaks Granadalt aparaadi. Ja elas kaasa just kergejõustiklastele, kui nad jooksid, kargasid, hüppasid, heitsid ja tõukasid.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
