Huecki maja ei olnud mulle nime poolest tuttav, aga kui vaatasin aadressi – Lai tänav 29 – meenus mulle, et olen selles majas juba vene ajal käinud. Seal pidi teisel korrusel kummitama. Kahjuks oli päevane aeg, aga räägiti, et öösel käib keegi vaim ringi. Ei mäleta, kas mulle jutustati tookord seda õnnetut 15. sajandi lugu, kus üks munk armus peretütresse, kirjutas talle veel kirju, ühe lausa verega, vaatas igatsedes kaugelt, kui peretütar teisega abiellus. Nüüd selgus, et lugu on hoopiski keerulisem, puudutab majaomandit. Peretütar kaebas munga peale, isa müüs munga õhutusel maja ära, ehkki noorpaarile oli see lubatud elu lõpuni. Asi läks kohtusse ja noorpaar sai maja tagasi. Siiski ei ole selge, kes seal kummitab: kas munk või isa, kellel olid omad kannatused (tema noor naine ja 12 last surid)? Või kas üldse kummitab?
Algselt kahetoalisena ehitatud kaupmehemaja sai valmis aastal 1433. Maja ostis raehärra Hueck 1683. aastal, Hueckide perekonnaportreed on mitmes ruumis, maja kuulus perekonnale aastani 1939. Maja on täis väikeseid tubasid, koridore, nurgataguseid, treppe. Seda on Hueckidest saati renoveeritud, aga oluliselt pole muudetud. Praegu tegutseb seal vanade majade restauraatorfirma AS Restor ja Põhjamaade Ministrite Nõukogu. Meil vedas giidiga – Mart Keskküla, Restori peaarhitekt, hoolimata oma 79 aasta vanusest. Ta seletas näitlikult, kui praktiline oli tollane keskküttesüsteem keldris (hüpokaust), mida toideti kahemeetriste küttepuudega ja rõhutas, et Euroopas on mujalgi säilinud keskaegseid maju, aga meie dieled (suured esikud) on erilised – neid ei ole palju säilinud. Paar maja edasi Linnateatris on uhke diele, mis on kõigile teatrisõpradele tuntud. Mulle isiklikult avaldasid muljet 15. sajandil tahutud puutalad laes, millel on täiesti näha oskuslikud kirvejäljed. Saagi tookord ei tuntud. Keskküla avaldas arvamust, et need pidid olema tohutud puud vähemalt meetrise läbimõõduga.
