Päeval, mil neid ridu kirjutan, pühitseme Eesti Vabariigi 108. sünnipäeva. Sinimustvalged lipud, hüüded „Elagu Eesti!“, traditsioonilised kiluvõileivad. Ent see on ka kurb aastapäev, sest neli aastat tagasi 24. veebruaril 2022 läks maailmavallutuslike soovidega Venemaa Ukrainat ära võtma. Niisiis algab selles sõjas juba viies aasta. Peas tiksub küsimus – on tänapäeva moraali ja reegleid eiravas maailmas meiegi vabadus paratamatu ja pöördumatu? Või ongi õigus vaid tugevamal?
Eesti sai enam kui sada aastat tagasi vabaks, kuna julges otsustada olla vaba ja võitles Vabadussõjas vapralt. Ka peatne kirjanik Albert Kivikas (1898-1978) liitus 1918. aastal Tartu vabatahtlike koolipoiste pataljoniga, mida juhtis tulevane riigivanem Kaarel Eenpalu. Koolipoisid osalesid lahinguis punaste vastu Rannus, Valgutas ja Pikasillal, seega põhines Kivikase kirjapandu omal nahal kogetule, oma hinges läbi elatule ja oma silmaga nähtule. Tema romaan „Nimed marmortahvlil“ hakkas ilmuma ajalehe Uus Eesti veergudel 1935. aastal ja kuigi Albert Kivikas kirjutas veel terve rea novelle ning romaane, sai sellest nii tema peateos kui nõukogude ajal Eesti inimeste vabaduse tungal. Mõistagi oli „Nimed marmortahvlil“ siis keelatud, raamatukogudest ära korjatud ja ohtlik.
„Kord nõukogude ajal küsis õpetaja ühes Tallinna koolis kas kogemata, sinisilmselt või meelega provotseerides – lapsed, kellel on kodus „Nimed marmortahvlil“? Üks poiss tõstis käe. See poiss visati koolist välja ja ta perel oli pahandusi, võib-olla isegi Siberisse minek.“
(Tõivelemb Kivikas)
„Kord nõukogude ajal küsis õpetaja ühes Tallinna koolis kas kogemata, sinisilmselt või meelega provotseerides – lapsed, kellel on kodus „Nimed marmortahvlil“? Üks poiss tõstis käe. See poiss visati koolist välja ja ta perel oli pahandusi, võib-olla isegi Siberisse minek,“ rääkis kultuskirjanik Albert Kivikase poeg Tõivelemb Kivikas 2015. aastal oma Stockholmi kodus.
„Minu jaoks pole isa romaan mitte üksnes sõjaromaan, vaid ka psühholoogiline raamat inimvahekordadest, moraalist ja inimväärtustest. Hinge läks stseen, kus peategelane Ahas naaseb sõjast oma klassiruumi, näeb värskeid lilli mitme klassivenna tindipotis ja kuuleb direktori lubadust, et nende poiste nimed lõigatakse igavesti marmorisse.“
Eestis linastus 2002. aastal Elmo Nüganeni lavastatud suurfilm „Nimed marmortahvlil“, mille võtteid ja esilinastust käisid kaemas ka kirjanik Kivikase pojad Tõivelemb, Uldenago ja Ihameel.
Kirjanikul olid esimesest abielust pojad Tiit ja Peep, teisest kolm poega Tõivelemb, Uldenago ja Ihameel. Miks just sellised huvitavad nimed, olla eesti keele õpetajast ema välja mõelnud, kirjanikust isa seda „süüd“ enda peale ei võtnud.
Albert Kivikas pühendus Eestis elades vaid kirjutamisele juba 25-aastasena, tegi romaanide ja novellide kõrval kaastööd ajalehtedele, toimetas Berliinis ajalehte Odamees, oli kohtureporter, kirjanduskriitik ja dramaturg nii Draamateatris kui Estonias. Saksa okupatsiooni ajal ka Eesti Kirjanikkude Liidu esimees. 1937. aastal Tallinnas sündinud Tõivelemb Kivikas mäletab isa vaikse ja omaette hoidnud inimesena, kelles lapsed kuidagi ei osanud kuulsat kirjanikku näha, aga ometi oli Albert Kivikas nii suure töövõimega ja edukas, et suutis Tallinnas Vaarika tänavale maja osta.
1944. aasta kevadel pommitasid punakotkad Tallinna ja kirjanik Kivikas otsustas oma pere Eestist ära saata. Pani naise ja ingerilaadsete nimedega poisid ingerlasi Soome viinud paadile, aga ise pidi maha jääma, kuna saksa võimud olid kutsunud ta ülekuulamisele. Tollal piisas poliitilise politsei huviorbiiti sattumiseks vähesestki, mõnest repliigist kirjasõnas või kahemõttelise karikatuuri avaldamisest. Soomes „Nimed marmortahvli“ avaldamise järel tuntud kirjaniku pere elas terve suve lahedalt Helsingi lähedal, sügisel sai ka isa Albert pere juurde, aga siis põgeneti venelastele väljaandmise hirmus väikesel miinitraaleril Rootsi.
Nüüd oldi ametlikult põgenikud ja see tähendas teistsuguseid reegleid, ole sa või kuulus kirjanik. Laager, kohustuslik täitõrje, edasi Småland ja seal pandi Albert Kivikas labidaga teed ehitama. Tee valmis, ootas metsatöö. Rootsi riik andis perele söögilaua, voodid ja igale liikmele tooli. Seda kutsuti kuninga mööbliks ja see maksti riigile jupiti tagasi. Uhke tunne oli, kui teadsin, et see voodi on nüüd minu oma, mäletab Tõivelemb Kivikas ammuseid aegu.
Järgmiseks kolisid Kivikased Boråse lähedale, kus vanemad said tööd tekstiilivabrikus, edasi Lundi, kus kirjanik sai ülikooli raamatukogu arhivaariks. Üks põhjusi, miks ülikoolilinn Lundi koliti, oli poiste jõudmine ikka, kus vaja teha järgnevaks eluks otsustav haridussamm. Üks vend Uldenago õppis arhitektiks, teine veli õppis esialgu hambaarstiks ja oli hiljem tehnik. Tõivelemb, kellel õppimine alati libedalt läks, läbis Lundis reaalkooli ja gümnaasiumi ning läks ülikooli matemaatikat ja füüsikat tudeerima. Temast sai tuumafüüsikadoktor, kes oli 15 aastat Lundi ülikoolis hinnatud uurija ja õppejõud, kuni tegi 1973. aastal kannapöörde.
„Rootsis kärbiti kõvasti minu alale antud riiklikke toetusi ja läks raskeks ülikoolis uurimistööd teha. Lahkusin sealt, läksin tööstusse ja ei kahetse. Töötasin üle kümne aasta Rootsi suurte ettevõtete tehnilise, arenduse ja ärijuhina, oli huvitav ja läks päris hästi. Kuni tuli veel põnevam väljakutse,“ vihjas Tõivelemb.
… kutsuti Tõivelemb Kivikas Rootsi tuumauuringute keskuse tegevdirektoriks ülesandega see Studsvikis asuv kasutu-kahjumlik ettevõte lammutada. Ent läks teisiti. Kivikas leidis, et tuhat inimest tööta jätta pole õige tegu ja hakkas koos alluvatega ideid genereerima.
Kaheksakümnendatel süvenes Rootsis mõte, et aatomienergiast tuleb loobuda, vaja pole seega ka tuumauuringuid, ja seepärast kutsuti Tõivelemb Kivikas Rootsi tuumauuringute keskuse tegevdirektoriks ülesandega see Studsvikis asuv kasutu-kahjumlik ettevõte lammutada. Ent läks teisiti. Kivikas leidis, et tuhat inimest tööta jätta pole õige tegu ja hakkas koos alluvatega ideid genereerima.
„Suhtusin inimestesse kui kaaslastesse, mitte kui vastuvaidlematult käske täitvatesse alluvatesse ja see koosmõtlemine ning annete ja võimete rakendamine andis uskumatu efekti. Ideid lausa purskus meie lauale! Hakkasime ikka rohkem ja rohkem raha teenima, olime meedia huviorbiidis, saime Rootsi ärinovaatorluse auhindu ja mind kuulutati 1995. aastal Rootsi parimaks ärijuhiks,“ rääkis Tõivelemb. „Aga sellega lugu ei lõppenud. Kui mu pensioniaeg kukkus, sunniti mind lahkuma, pandi asemele Rootsi tollasele kultuuriruumile sobinud käsin-keelan-jutt jätta juht ja vaid aasta pärast fikseeriti firmas suur kahjum.
Minu kogemusest, et äris on tähtis inimene, mitte struktuur, kirjutati raamat „Kultuurirevolutsioon Studsvikis“. Kinkisin lahkudes selle koos pühendusega kõigile 900 kaastöölisele. Selle kogemuse taustal kirjutati Rootsis veel kolm juhtimisõpikut.“
Ent seegi polnud veel kõik Eesti Vabadussõda kirjandusteoses põlistanud kirjanik Albert Kivikase poja kõrges tähelennus. Kui ta Studsvikist pensionile saadeti, oli parasjagu NSV Liit kokku varisenud ja energiline eesti mees tundis, et tahab teha midagi iseseisva sünnimaa heaks.
„Eestis polnud kapitali majandustaseme tõstmiseks, Rootsis aga raha oli. Pakkusin välja, et teeme investeerimisfirma, aga tingimustel, et Rootsi pool ei investeeri üle 25% ja saadud kasumist jääb 75% Eestisse. Idee töötas, kasum tekkis, raha tuli ja aastail 1997-2001 olin Estinvest AB tegevdirektor. Kuni rootslased enam 25% kasumiga leppida ei tahtnud ja see projekt tüliga lõppes.“
Eesti verd inimestest nii teadlase kui ärijuhina ühe kõige kõrgemale tõusnuna tunnistab Tõivelemb Kivikas, et võib-olla kõige enam meeldis talle töötada õppejõuna noorte üliõpilaste seas, aga põnev oli ka mõni aasta Genfis maa-aluse prootonite põrgataja ehk sünkrotroni projekti juures.
„„Nimed marmortahvlil“ lugesin läbi, kui Rootsis gümnaasiumis õppisin. Kerge see polnud, sest mu kirjakeel oli siis juba rootsi ning eestikeelset kirjandusteost andis vallutada. Aga elamus, mille isa romaanist sain, on alatiseks meeles.“
Eesti ühe tähtsama ajalooromaani „Nimed marmortahvlil“ autori Albert Kivikase ja tema poja Tõivelembi elust uuel kodumaal Rootsis kirjutati pikemalt Tiit Lääne ja Enn Halliku 2012-2018 avaldatud raamatusarja ,,Meritsi maailma“ viiendas köites „Pakku punakatku eest“.
