On raske öelda, kui kaugele tagasi ulatub pannkookide söömise komme küünlapäeval, kuid seda tava märgiti Prantsusmaal traditsioonina juba 16. sajandil. Sajandeid uskusid Prantsusmaa maainimesed, et kui nad küünlapäeval pannkooke ei tee, rikneb nende nisu. Pannkoogid valmistati eelmise saagi nisust, mis tuli ära kasutada, kuna põllumajandusaasta algas uuesti. Üks vana bretooni vanasõna märgib: küünlapäev – aasta on pooleldi möödas, vili on pooleldi ära tarbitud.
Ajaloolane ja novellist Abel Joseph Hugo, tuntud prantsuse kirjaniku Victor Hugo vanem vend, kirjutas oma teoses „Maaliline Prantsusmaa“ (1835): „Kui talupojad ei tee pannkooke küünlapäeval, siis nende nisu mädaneb. Kes oma pannkooki oskuslikult keerab, ei kukuta tuha sisse, ei viska pannist mööda ega muuda tema kuju, kukutades tagasi pannile, mingiks kortsunud linaks, sellel on õnn ja raha – see käegakatsutav õnne vorm – kuni järgmise aasta küünlapäevani.“
Küünlapäeva ehk prantsuse keeles La Chandeleur tähistatakse veebruari teisel päeval, nelikümmend päeva pärast jõule. Talve lõppu kuulutades oli see püha sajandeid tihedalt seotud puhastuse, viljakuse, heaolu ja valguse traditsioonidega ning on ka tuntud kui „le jour des crêpes“ ehk pannkoogipäev. Küünlapäev kuulutas talve lõppu ja seega põllumajandushooaja algust, sest veebruaris pikenevad päevad märgatavalt ja uued võrsed hakkavad ilmuma.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
