Sellest Leevi küla raamatukoguhoidja ajutisest tööst aga kujunes mõte, et kogu küla lugu, mis nüüd juba 500-aastane, on vaja kokku panna ühtede kaante vahele. Ja Signe võttis koostada Leevi külast, peredest ja lugudest rikkaliku mäluraamatu.
2025.a lõpus valmis Leevi küla raamat – küla dokumentide ja suguvõsade ja praeguste inimeste lood ühtede kaante vahel.
Sellise raamatu koostamine võiks olla eeskujuks Ameerika-eestlaste kohtade loo talletamisel ja elustamisel tulevatele põlvedele.
Mis on mäluraamatut koostama hakates kõige olulisem?
Signe Strohm: Minu aega ei röövi keegi – minul on aega kõigi jaoks. Ehkki ööpäevas on ikka 24 tundi.
Aga küsimus on meie valikutes, mida me teeme ja kuidas me teeme.
Valminud Leevi-raamatul on omakorda 25 kaasautorit.
Signe Strohm:
Mina olen olnud tegev ka teistes väikestes külades. Veriora külas olin tsunfti vedaja.
Koroona-aastatel jõudsin oma suguvõsa juurteni, mind hakkasid köitma igasugused lood. Kõigepealt olid mõned märkamised – näiteks mu vanaema ärasaatmisel küsis noor sugulane õpetaja jutu vahele: mis asi see 'lüpsja' tähendab?
Siis tekkis arusaam, kui kiiresti me unustame ära sõnad ja ka selle, millega me esivanemad tegelesid, kuidas nemad elasid.
Nii ongi, et vaja on mäletada.
Leevi küla pole Teie juurtega seotud?
Mina olen Leevi jaoks täiesti võõras inimene. Aga seda kogukonda teadsin varasemast, teadsin Leevi küla muuseumi, kõik Leevi lood köitsid mind väga-väga – nii et kuigi koolis polnud ajalugu mu lemmikaine, vastupidi – vihkasin seda, siis see, kui sa jõuad PÄRIS lugudeni, on hoopis midagi muud.
Need lood kõnetavad palju rohkem.
"Siis olid inimesed juba seda meelt, et püüame koos kogumiku välja anda. Hõikame veel üles, et kes tahab kaastöid anda – palun võtke ühendust!"
Kuidas tekkis Leevi küla kogumik
Olin aru saanud, et need lood on osa millestki hoopis suuremast. Kujunes teadmine, et need on vaja üheks tervikuks kokku panna.
Leevi kogukonnal oli mõte avada küla mainimise 500-aastapäeva puhul mälestuskivi.
Mind kutsuti Leevi raamatukokku asendajaks, hakkasin erilise hooga ka lugusid koguma. Aga suuremat tervikpilti veel polnud. Kogukonna 500. aastapäevani oli vaid loetud kaheksa kuud, siis sain kogukonnas kokku tosin inimest, hakkasime käima üle kahe nädala koos. Siis olid inimesed juba seda meelt, et püüame koos kogumiku välja anda. Hõikame veel üles, et kes tahab kaastöid anda – palun võtke ühendust!
Vanasse kooli, muuseumisse on pärimust kogutud.
Aega oli vähe, protsess aeganõudev, hektiline. Öeldi – kelle mõte, las see kirjutab...
Eesmärgiks oli kirjutada värvikatest Leevi tegelastest
Algul oli eesmärk anda üldine pilt küla inimestest. Siis asusime laiendama, tahtsime võtta teosse võimalikult palju ajaperioode.
Tegelikult saidki nüüd kõik 500-aastase loo ajastud kaetud.
Kristjan Valge jõudis selleni, et kajastas aegade algust kuni kirjalike märkmete ilmumiseni. Küla algus on kaetud.
Ka need, kellele ajalugu muidu ei meeldi, saavad toreda ülevaate (ja ajalugu hakkab meeldima).
Evar Saar nõutas küla asutamise dokumenti Saksamaalt ja pidi Kuramaa Rüütelkonna esimehe loa taotlema.
Õige samm oli see, et võtsime raamatu toimetaja väljapoolt.
Ükski ajaloodokument pole tühine
Minu jaoks pole ükski ajalooline dokument tühine. Selle najal annab alati infot kokku panna.
Ütlen kokkuvõtteks: lugude korjamisest ja talletamisest on minule saanud väärtus.
Tegelikult ei ole ainult minevikust vaja lugusid koguda – imetlen eakaid inimesi, kel hea mälu ja kes lugusid mäletavad! Minu tähelepanek on, et mälu ja lugudega inimesed, kes lugusid jagavad, elavad teistest kauem ka.
Vaja on ka uusi praegus-lugusid mälulooks.
See maja, kus ma praegu elan, sellegi loos on juhtunud igasuguseid asju ... aga kus Eestis poleks see nii, me lihtsalt ei tea, mis.
Signe Strohm, teie Leevi-raamatut võib vaadata kui väikest mudelit oma koha kohta läbi erinevate aegade.
Kultuuris on üks suur probleem praegu mälu katkemine.
Eesti-inimesed on üle Kanada ja üle Ameerika-mandri kõik laiali ja seetõttu on raske mõtet konkreetsele kohale koondada.
Väga paljud asjad jõuavad minuni ise.
Võin väga palju näiteid tuua oma suguvõsa raames, missuguste legendide ja lugudeni olen jõudnud. Näiteks vana aadlisuguvõsa Knorringuteni välja, olen nendega kontakti saanud Rootsist, Uppsalast.
Ühe oma sugulase Olgaga oli nii, otsisin ja sain just teada peale lapsepõlve tema hilisemat lugu, et ta abiellus ja elas kuskil – aga kus – ta perenimi oli ikka väga võõrapärane, ilmselt ei elanud nad Eestis.
Rääkima peab palju. See on täiesti hämmastav, kuidas rääkides võib jõuda olulise infoni.
"Ka Genis on väga suur samm, et läksin tasuliseks kasutajaks, nüüd on parem ülevaade ja pääsen rohkemate andmete juurde, inimeste juurde – ma jõuan nende seosteni paremini... väga kiiresti leidsin Geni kaudu järeltulija, kes sel materjalil järel käis. Geni abil."
(Signe Strohm)
Kuidas sellist juttu alustada? Kui on juured laiali – mis siis on see võti?
Teil on Leevi raamatu tegemisel väga suur asi, et oli olemas raamatukogu enda koondatud oma arhiiv. Aga paljudel juhtudel seda pole. Inimesed ei hakka ka tavaliselt rääkima oma elust, oma minevikust. Mis on need 'nagid' või võtmekohad, kuidas Te saate info juurde?
Ma arvan, et tuleb märgata seoseid. Ma ütleksin selle peale, et mina elan oma seoste maailmas.
Sealt see niimoodi hakkab kulgema. Ka Genis on väga suur samm, et läksin tasuliseks kasutajaks, nüüd on parem ülevaade ja pääsen rohkemate andmete juurde, inimeste juurde – ma jõuan nende seosteni paremini. Väike näide on see, kuidas Räpina Koduloo-ajaloo muuseum püüdis üht inimest kätte saada, tema kätte oli saanud oluline materjal. Siis väga kiiresti leidsin Geni kaudu järeltulija, kes sel materjalil järel käis. Geni abil.
Genist tuleks alustada Teie arvates?
Genist, aga sama hästi eakatest sugulastest ning tuleks oma suguvõsa uurida.
Arhiivid samamoodi. Igaühe kohta ei ole arhiivis, aga seal on palju, mis vajalik kontekstiks. Kõik kokku on suur kombo.
Tegite Leevi raamatu. Kui palju materjali veel on, mitme raamatu jagu?
Kõigepealt oli mul hoopis mõte oma isast. Kõik sai alguse isa loost. Nii imelik, kui see pole, avastasin oma isa 15 aastat pärast tema surma.
Ma olen väga tänulik, et isast on materjale alles, et ma sain täpsemalt teada, millega ta tegeles, kui andekas ta oli. Miks tema elu nii läks. Tema endiste kabemängusõpradega olen saanud ühendust. Vahepeal tuli Leevi raamat vahele. Nüüd jätkan. Aga vahepeal olen kogunud ka tädi mälestused sajal leheküjel ja pildid. Hästi tugev naine, inimene, kes oskas enda üle naerda. Nüüd kõigepealt isa lugu, siis tädi lugu, aga siis ka vanavanaema lugu – tema oli Rasina kandis nõid-ravitseja, kasvatas üles neliteist last. Sellest, kuidas vanavanaema oma teadmisi edasi andis, on Mare Kõival kirjutatud ka eraldi uurimistöö. Vanaisast omakorda on alles lindistusi, seitse lindistust, ka tema loodud laulud, mille ette on kõnelnud oma laulude loomise lugu. Aga sealjuures on ka esivanemate Aravule saabumise lugu, kuidas nad siia metsadesse oma kodud rajasid Knorringutele kuulunud maadele. Tahan kõigi nende lugusid uurida, siis need vormistada korralikeks raamatuteks.
Leevi raamatu koostaja Signe Strohmiga vestles
Maarja Pärl Lõhmus