Eesmärk oli põhimõttelise tähtsusega: teha kindlaks, kes on õigustatud otsustama Eesti tuleviku üle, kui võimalus iseseisvumiseks peaks avanema? Kas kõik ENSV territooriumil sisse kirjutatud isikud? Üksnes eesti rahvusest isikud? Või juriidiliselt üha kehtiva EV kodanikud? Ametlikud reformimeelsed jõud sellele otsustavale küsimusele vastust ei andnud.
Kodanike komiteede algatusele eelnenud sündmused tähistasid murrangut seni valitsenud olukorras. Hirvepargis augustis 1987 esitatud nõue ajaloolise tõe avalikustamiseks oli kandnud vilja – enam ei vajanud tõestamist fakt, et Eesti oli Nõukogude Liidu poolt rahvusvahelise õiguse vastaselt okupeeritud. 20. augustil 1988 murti 48 aastat kehtinud kompartei monopol, kui Pilistveres rajati esimene mittekommunistlik erakond – Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei, kes seadis sihiks täielikult iseseisva Eesti Vabariigi taastamise.
Ometi ei olnud selline sihiasetus tol hetkel mõõtuandev. Augustis 1988 tõdes Mart Kadastik oma ,,Edasi“ artiklites küll võimuvaakumi olemasolu ning ENSV juhtkonna autoriteedi päevast päeva kahanemist. Järeldus oli aga pragmaatiline: avastused ajaloolise tõe osas võivad ju paika pidada, kuid nad ei muutvat olemasolevat tegelikkust. Jätkata tulevat ikkagi sellest reaalsusest, kus praegu elame, seega siis Nõukogude Eestist (NSV Liidu koosseisus). 24. veebruaril 1988 Tallinna töötajate ametlikul ,,protestimiitingul“ sõna võtnud NSV Liidu Ülemnõukogu saadik Valeri Liiv kuulutas: ,,Me lükkame tagasi ühe vabaduse – laimata meie nõukogude võimu ja õõnestada tema aluseid. Elagu igavesti Nõukogude Eesti!“
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
