Nii nigu need aastad on kuhjunud, on ka mu magamistunnid vähenenud. Teate ju, et vana ineme eriti ei maga. Põle seda und palju vajagi. Tukun päikese käes. Olen nigu mõnulev kass. Õösiti aga ei saa sõba silmale. Sängis olen, kut uni ep tule. Ja iljuti, ku tuleb, on olnud üsna kummalised unenäod. Selge, et igapäivane on ka nigu košmaar, ei tahagi kuulda sõdadest ja kurjusest. Kut ku koledused unne kipuvad, no seda küll ee soovi. Vahel on olnu nii, et saa arugi kas magad või mitte. Kes seda vajab?
Kadunud ämm, olles elu lõpusirgel, lausus tihti, et oli näinu oma vanematest und. Keda polnud sõjast saadik näinu. Tema pääses punaste eest, vanemad aga küüditati. Teadis öelda, et vanarahvatarkuse järgi pidavat olla eriti ema unes nähes märk, et varsti oled isi igaviku radadel, kohtumine taevariigis olevat ees. Olen oma memme mõnel korral noil segastel öödel kohanu. Ka vanalell ilmus äsja õpetama. Selliseid endeid ei taha nigu uskuda. Mul põle neid aastaid tõesti palju järgi, aga tahaks pisut ikke veel tempe teha.
Luuletaja tõlgib ühe stroofi hispaania keelest, mis kinnitab, et kes on suuremeelne, jääb valitsema. Kes osutub julmaks ja türanniks, see heidetakse tagasi oma ahelatesse. Oleks see tõesti nõnna.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
