Pilatus püüdis teda vabastada ja eraldada maise võimu ja jumaliku kuningriigi sfäärid, kuid lõpuks ebaõnnestus tal see. Sajandeid hiljem sõnastas püha Augustinus seda pinget suurepäraselt teoses „Jumala linn“. Ta kirjeldas kahte linna – kahte konkureerivat võimu paradigmat. Poliitika tegeleb maise võimu ja valitsemisega. Evangeelium seevastu puudutab inimese südame muutumist. Kui südamed muutuvad, mõjutab see paratamatult ka poliitikat.
Kogu ajaloo vältel on suhe Jumala Kuningriigi ja selle maailma kuningriikide vahel jäänud keeruliseks ja läbipõimunuks. Üks katoliikluse suuri panuseid, eriti kristliku monarhia ajastul, oli toore poliitilise võimu vastutusele võtmine moraalse autoriteedi ees. Kuningate ja keisrite südametunnistus allus põhimõtteliselt Püha Peetruse järeltulija moraalsele juhendamisele. Lääne kuningavõimust sai iseenesest selgelt katoliiklik kontseptsioon, milles võim ja eetika olid delikaatselt tasakaalus.
Paavst ei tegelenud aga poliitikaga. Ta tegi seda, mida palmipühapäev nõuab: ta juhtis meie tähelepanu tagasi põhilisele küsimusele, miks Jeesus keeldus poliitilist või sõjalist ülestõusu juhtimast. Miks ta ei haaranud relvi nagu teised messiaanlikud tegelased, näiteks Simon Bar Kokhba? Miks ta noomis mõõga tõmmanud jüngrit, öeldes: „Pane see tagasi. Kes mõõga poolt elab, see mõõga poolt ka sureb?“
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
