Kui lihtne, selge ja arusaadav. Ja oh, kui ametlik. Protokolli on kerge kirjutada, kuid niipea, kui üritad sõnadesse panna kõigest ülalmainitust saadud elamust, põrkad vastu kaht vastandlikku tunnetusmüüri. Ühelt poolt ründab sind kohustus kostitada lugejat täpsema, üksikasjalisema kirjeldusega. Teiselt poolt valdab sind põhjendatud kartus, et ei leia sõnu, mis adekvaatselt edastaksid meeleolu, mis su hingekeeled on helisema pannud. On selliseid üldse olemas? Ka kirjamehel on oma kibuvitsakroon ja Kolgata.
Alakem koorist. Umbes paarikümnepealine hääleliselt hästi tasakaalustatud rühmitus musitseeris nauditavalt, helivärv oli särav, intonatsioon laitmatult puhas. Meeldivalt mõjus asjaolu, et koori ei dirigeeritud, ainsaks juhenduseks oli põgus viibe või peanoogutus heliloojalt klaveripingil. Juhatamine jätnuks liialt esinemise mulje, kuid koor, õigemini kogu üldansambel, ei esinenud, vaid jutlustas. Levinud arusaam, et muusika ja religioon on lähisugulased, vähemalt poolvennad, sai sel õhtul mõjuvat kinnitust, õigemini süvenes: mitte enam poolvennad, vaid identsed kaksikud. Heli ja sõna õnnestunud süntees muutis muusikalise esituse jumalateenistuseks, mille keskmes oli risti all vaaruv Õnnistegija.
