Nigu jäääärsed on need, kes keskenduvad külmunud vee läheduses olekule, leian, et kes langevad öise taiva heledaima taevakeha lummusele on pisut uu-uu. Aga seda teame juba kirjandusest ja rahvatarkusest. Kuna mina põle kellegi astronoom, siis ei julge sõna võtta, et kas kuutõbi tähendab päris aigust. Kut kaalugem pisut rahvatarkust, meie väljendeid.
Kuu pealt kukkunu. Tuu om ing, kes ep tia igapäivaseid asju. Või nigu siin maal lausutakse, ta kroonlühtris ei põle iga küünal. Inemesi saab toredate fraseologismidega kuu peale saata. See on kõnekeelne tõrje, sama hää ku kukele või kuradile saatmine. Kik algavad ku silbiga. Kägu kukub. Nagu Karla möödunud nädalil rõhutas. Siin maal öeldakse ka poolearulise kohta, et ta on kuu-kuu.
Noore lugejana kuulus Jules Verne mu lemmikkirjanike hulka. Mõelgem, millest ta kirjutas. Ümber maakera kerida kaheksakümne päevaga, enne sisepõlengumootori leiutamist. Või õhulaevade. Allveelaevu ette aimates. Ku sobiv eestipärane nimi oli kapten Nemo alusel: Nautilus. Vernel oli võlu kuhjaga. Fantaasial pole ju piire. (Noorematele soovitaks tema teoseid. Ku nad vidinatelt suudaks nina raamatusse viia.)
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
