1944. aasta tõi endaga ühe tragöödia teise järel. Kevadel purustati lõviosa Narvast Punaarmee pommitamistes. Tallinnas ja Tartus lasti valimatult sõelapõhjaks nii elu- kui ka kultuurihooneid. Suvel peeti juba Eesti pinnal lahinguid. Eestlased võitlesid nii sakslaste kui venelaste poolel, vend venna vastu, kõik lootuses, et võit toob neile vabaduse opressiivsest võõrast režiimist. Septembris sundis Punaarmee sakslased taganema. Nii mõnedki tähistasid. 20. septembril, mil sakslased olid Tallinnast lahkunud, heisati Pika Hermanni tornis sinimustvalge ning näiliselt eksisteeris taas Eesti Vabariik. See lootus jõudis kesta vaid kaks päeva, kuni Punaarmee Tallinna tungis ja sinimustvalge punalipuga asendasid. Kuigi põgenejaid oli ka enne, siis nüüd algas üks suurimaid massipõgenemisi Eesti ajaloos. Pageti ükskõik kuhu, et ei peaks kannatama järgmise võõra hirmuvalitsuse all. (Suur Põgenemine 1944, 2024)
Peamised riigid, kuhu maapakku mindi, olid Rootsi, Soome ja Saksamaa. Viimasest mindi juba edasi Suurbritanniasse, Ameerika Ühendriikidesse, Kanadasse jne. Rootsi minejate seas olid peamiselt lääne-eestlased ning teele asuti väikestes kalapaatides, mis polnud küll mõeldud nii pikkadeks ,,reisideks“ avamerel, kuid parema puudumisel olid piisavad. Rannaäärsetes piirkondades koguneti öisel ajal, et piirivalvel oleks raskem lahkujaid tabada. Paadid olid alati ülekoormatud, kuid ikka ei saanud kõiki tahtjaid ära mahutada. Mitte kõik paadid ei jõudnud sihile ning kahjuks ei olnud uppumissurm haruldane.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
