Auguste Renoir’i peetakse armastuse ja õnne maalijaks. Selleks on põhjust andnud tema värvikirevad rõõmsad maalid, guinguette’id ja avalikud ballid.
Renoir vaatab maailma sellise pilguga, nagu kallistaks kedagi ja julgustab vaatajaidki elama täiel rinnal läbi elurõõmuga täidetud maalide.
Armastus on tema jaoks universaalne jõud, mis ühendab inimesi. Ta ammutab inspiratsiooni Watteau’, Boucheri või Fragonard’i galantsete pidude pärandist ja asetab oma tegelased sotsiaalsete ja emotsionaalsete suhete võrgustikku, maalides sõpru, tuttavaid, oma naist ja lapsi.
„Õnne maalija“ maine on mõnikord viinud selleni, et teda on modernismi suurte maalikunstnike seast kõrvale jäetud põhjendusega, et modernism võib olla vaid melanhoolne, irooniline või pettunud. Renoir’i looming pakub aga originaalset mõtisklust modernsuse üle, mis on asetatud armastuse märgi alla, mida mõistetakse nii inimestevahelisi suhteid reguleeriva jõuna kui ka tundena, mis juhib kunstniku pilku tema modellidele, maailmale ja maalikunstile endale.
Fotogalerii
Fotod: Mailis Sütiste-Gnannt
„Ma tean hästi, et on raske panna inimesi uskuma, et maal võib olla väga suur kunst, jäädes samal ajal rõõmsaks,“ on öelnud Renoir ise. Orsay muuseumi näitus koondab esimest korda kokku olulise kogumi Renoir’i „kaasaegse elu stseene“ – need on mitme tegelasega maalid, mis erinevalt portreedest ja maastikest kujutavad Renoir’i aegseid teemasid, mille ta on loonud oma karjääri esimese kahekümne aasta jooksul (1865–1885). Selle perioodi jooksul osales ta koos Manet’, Monet’, Morisot’, Degas’ ja Caillebotte’iga „uue maalikunsti“ loomises. Ta erines oma impressionistidest sõpradest siiski ainulaadse empaatiatunde ja imetlusvõime poolest, valides ainult rõõmsaid teemasid ja tõstes alati esile oma modelle. See „armastav“ pilk väljendub tugevas kiindumuses suhete vastu. Nii tema motiivides (vestlused, söömaajad, tants) kui ka maalimisviisis, pöörab ta tähelepanu kõigele, mis võib aidata kaasa ühtsustundele (tegelaste žestid, ümbritsev valgus, värvide tasakaal, voolavad ja visandlikud pintslitõmbed, mis sulatavad objektid üksteisesse).
Renoir propageerib teatud vabadust suhetes ja soolist võrdõiguslikkust Teise impeeriumi lõpu ja Kolmanda vabariigi alguse Pariisis. Seda valikut tuleb mõista impressionistliku kunstniku eluloo valguses, kes elas tol ajal boheemlaslikku elu, mida iseloomustasid seadusega mitte lubatud suhted, ning asetada 19. sajandi konteksti, mida iseloomustasid abielu ja kodanlikud normid, religioosne moraal, prostitutsiooni oluline roll ning väga suured ebavõrdsused meeste ja naiste vahel. Selles kontekstis paistavad Renoir’i maalid manifestidena sooliste suhete vägivalla, klassivastasseisude ja linnas elamise kasvava üksinduse vastu.
Esimest korda pärast 1985. aastat, mil Pariisis Grand Palais’s toimus viimane Renoir’i suur retrospektiivne näitus, on Orsay muuseumis väljas umbes viiskümmend maali kunstniku karjääri esimesest poolest…
Koostöös Londoni National Gallery ja Bostoni Museum of Fine Art muuseumiga korraldatud näitus pakub uut vaadet maalidele, mis olid omal ajal väga uuenduslikud. Esimest korda pärast 1985. aastat, mil Pariisis Grand Palais’s toimus viimane Renoir’i suur retrospektiivne näitus, on Orsay muuseumis väljas umbes viiskümmend maali kunstniku karjääri esimesest poolest, sealhulgas tema suurimad meistriteosed nagu „La Grenouillère“ (1869, Stockholm, Nationalmuseum), „Parapluies“ (1881–1885, London, The National Gallery), „La Promenade“ (1870, Los Angeles, The J. Paul Getty Museum), „Danse à Bouvigal“ (1883, Boston, Museum of Fine Arts) ja „Le Déjeuner des canotiers“ (1880–1881), mis on Pariisi saabunud Washingtoni Phillips Collectionilt.
Saime tõesti suurepärase näituse elamuse, eriti meeldisid meile tantsijad maal, linnas ja Bougival’is (Les Danseurs), mis olid välja pandud eraldi saalis. Samuti oli erakordselt huvitav tutvuda Renoir’i erinevate visandite ja joonistega, erinevate motiividega, kuidas ta valmistus oma suurteoseid maalima ja kui palju vaeva ta nägi, et jõuda lõpptulemuseni. Ta on joonistanud pliiatsi, kriitide, pastellide, akvarellide ja õlivärvidega, teinud litograafiaid – tõeliselt mitmekülgne kunstnik. Tema portreed Richard Wagnerist või Auguste Rodinist oli uus avastus meile kõigile. Elades Louvre’i vahetus läheduses, on ta maalinud ka Pariisi linnapilte, näiteks Le Pont des Arts.
Kes Pariisis, soovitame soojalt Orsay’ muuseumisse näitusele minna.
