Teema aga kandus kohe rahvalaulule, kusjuures muusika kujunes osaliselt ka rahvalikuks. Sellele järgnes ühislaulmine tantsusammudel, mida juhendas Silver Sepp. Äkki oli kogu kuulajaskond keskpõrandal liikumises.
Pärastisel koosviibimisel tekkis spontaanne laul ja keelpillidemäng, milles kõlatekitajateks olid Olavi Kelle, Dace Veinberga ja Geo Rutkay. Kes on Geo Rutkay? Siit algabki meie lugu.
Tuli välja, et laupäevase sündmuse pärimuskultuuri eellained olid vibreerinud üle Atlandi ookeani, nii et soovitus Tartu College'isse tulla saabus Geole Eestist.
Geo, kunagine George, kasvas üles Kanada ehk läänemaailma kantriroki õhkkonnas, kusjuures ta omandas teadmisi ka vaskpillide ja klaveri alal. Kontrabassimängijana teenis ta sissetulekut nii orkestrite koosseisus kui ka helistuudiotes Torontos. Samas aga tunnetas ta midagi hävitavat ja ebapühalikku ,,lääne” muusikas.
Otsides paremaid kompuutrisüsteeme, avastas ta midagi tehniliselt sobivat Lätis. See viis teda akustiliselt ühendusse helidega, mis suunasid teda teise kõlamaailma. Need olid läti kokle helinad.
Kui samm sammult laienes Geo tutvusringkond, mis viis teda ühendusse leedu, eesti ja isegi vene pärimusmuusikutega, imestas ta, kuidas võib selline muusika eksisteerida ilma, et läänemaailm sellest teaks.
Aastal 2010 toimus traagiline juhtum tema perekonnas. Kord koju jõudes sai ta sõnumi, et liiklusõnnetuse tagajärjel, millest ta tütar pääses vaid kriimustustega, sai tema abikaasa Yvonne üliraskelt vigastada. Suurimaks vaimseks lohutuseks Geole oli läti raadios kuuldav koklemuusika. Abikaasa paranemisel tundis ta vajadust omada seda pilli ja selle sugulasi – kannelt, kantelet, guslit ja kanklest (eesti-, soome-, loodevene- ja leedukeelsed nimetused). Nii algas tema teekond kirde-Euroopa pärimusmuusika rajal.
Uuringute tulemusena avastas ta võrgulehe nimega www.kandlekoda.ee. See oli aastal 2010. Kandlekoja peremees Raplas on meister Rait Pihlap, kellega olin ka mina kunagi Eestis ühendust võtnud. Geo on Kandlekoja meistrilt juba saanud kaugühenduse teel nii gusli kui ka kandle ja paar nädalat tagasi sai veel sooja soovituse ilmuda Kristiina ja Silveri juhendatud õpikotta Torontos.
Vahepeal oli Geo hakanud rahvapille mängima, eriti kohalikus haiglas lääne-Ontarios, kus abikaasa käis järelravil. Kanneldaja Tiit Kao, kes elab samas piirkonnas, on olnud abiks tema tehnika arendamisele.
Niisiis nägime Geo'd, kes ettekannete ajal hoidis oma kümnekeelset pilli mänguvalmis ja pidevalt suhtles oma abikaasaga viipekeeles (Yvonne ei kuule), jälgimas eestlaste tegevust. Aeg-ajalt andsid Kristiina ja Silver inglise keeles mõista üht-teist toimuvast.
Laupäevasele seminarile oli saabunud ka Winnie Czulinski (Celtic Winnie), muusik ja ajakirjanik, kes avaldab oma mõtteid ja tähelepanekuid väga oskuslikult. Tema pill on nn. ,,mountain dulcimer”, mis näeb välja nagu kitsas kannel. Ka tema tuli Rait Pihlapi kutsel ja Geo vahendamise kaudu. Olgugi, et Winnie mänguriist on teise kujuga ja nõuab mängimisel teistsugust tehnikat kui kannel või kokle, tekib kuulaja kõrvus teatud ühendus meie rahvapilliga.
Winnie ütleb, et mõnes esinemispaigas, nagu kohalikul talutoodete turul, on ta kohtunud lätlase või eestlasega, kes avastab sugulust tema mängimise juures. Olles naljatoonis kuulutanud, et ta võib pakkuda ,,Lord of the Rings” muusikat, lisab ta, et me peaksime teadma, kust autor Tolkien tihti inspiratsiooni sai – soome kultuurist. Winnie leiab maagilist mõju oma pilli helilaadides (modal scales), mis igivanal ajal kajastasid planeete. Kui ta alustas oma pillimänguga, ei osanud ta unistada, et sellest saab ,,universaalne ühendaja”, mis tunnetab nii mitme maa ja rahva südamelööke.
Tänu tähelepanelikule kandlemeistrile kodumaal, Põhja-Ameerika külalisreisi ning sündmuse kohalikele korraldajatele ja uudishimule mitmelt poolt, on avardunud pilt meie rahvapilli sügavamast tähendusest. Aeg ajalt on vaja, et keegi ,,väljaspoolt” paneb meie näo ette peegli, eriti
kui peegelpilt on veelgi ilusam, kui me seda ette kujutame.
Andres Raudsepp
