Selle küsimuse taustal kõlab 2024. a avaldatud uuring „Inimeste eluea radikaalse pikendamise ebatõenäosus 21. sajandil“ kainestavalt. Uuring analüüsis pikaealisuse arengut madala suremusega riikides ja jõudis järeldusele, et oodatava eluea kasv on alates 1990. aastatest märgatavalt aeglustunud. Autorid leidsid, et kui uusi läbimurdeid ei tule ja vananemisprotsessi ennast oluliselt aeglustada ei suudeta, jääb radikaalne eluea pikenemine 21. sajandil pigem ebatõenäoliseks. Nende prognoosi kohaselt ei ületa saja-aastaseks elamise tõenäosus arvatavasti 15 protsenti naistel ega 5 protsenti meestel.
See ei tähenda, et inimesed ei elaks kauem kui varem. Vastupidi: inimkonna eluiga on viimase sajandi jooksul pikenenud rohkem kui kogu varasema ajaloo vältel kokku. Inimeste keskmine eluiga on tänapäeval umbes kaks korda pikem kui sajand tagasi. Antibiootikumid, vaktsiinid, parem toitumine, kirurgilised meetodid, hügieen, sünnitusabi ja südamehaiguste ravi on teinud rohkem imesid kui ükski alkeemik või keskaegne elueliksiiri otsija oleks julgenud unistada. Aga nüüd oleme jõudnud keerulisema piirini. Väikelaste ja noorte täiskasvanute suremuse vähendamisest saadud suur võit on suuresti kätte saadud. Edasi tuleb võidelda vananemise endaga.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
