Eelmises lehenumbris (EE#22, 05.06.2026) kirjutasime näituse avamise üritusest 3. juuni õhtul, kus olid kohal ka näituse Eesti-poolsed kuraatorid Eesti Kirjandusmuuseumi juhataja Piret Voolaid ja muuseumi folklorist Liisa Nurme. Tollel õhtul küsitles siinpoolne näituse kuraator, VEMU peaarhivaar Piret Noorhani laval nelja suurpõgenemise läbiteinu järeltulijat: Mihkel Jürima (sündinud Torontos), Riina Kindlam (s. Torontos), Reet Marten Sehr (s. Norrköpingis) ja Ingrid Kütt (s. Torontos). Puudu oli tervikpildist vanema põlvkonna esindaja, kes oli kohal kogu vundamendi esialgsel ladumisel välismaal ning keegi, kes sündinud pärast Eesti taasiseseisvumist. Kuid kõik need kihistused on jäädvustatud näituses endas. Mihkel luges ette mõnusalt muheda kirjelduse oma nooruspõlvest ning siis esitati küsimusi, millest selle lehe lugejad võivad ka juhinduda: Mis oli Kanadas üles kasvamise juures kõige toredam? Aga kõige keerulisem? Mis eristas Kanada eesti lapse / noore elu teiste eakaaslaste omast? Nimeta kolm asja, tänu millele sinust sai uhke eestlane. Kas ja kuivõrd erineb sinu laste või lapselaste lapsepõli ja noorus sinu omast?
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
