„Aga kes tegusid ei tee, vaid usub temasse, kes mõistab õigeks jumalatu, sellele arvatakse tema usk õiguseks“ (Rm 4:5).
Meie kirjutaksime arvatavasti teisiti? Inimlik õiglustunne seab tingimusi: Jumal mõistku õigeks inimene, kes on oma elu parandanud, südamest pattu kahetsenud ja tõestanud, et temas on peidus siiski midagi head. Paraku ei jäta paganate apostel meile seda võimalust: Jumal mõisab õigeks jumalatu. See on ju armušokk!
Paulus ei ütle ju, nagu Jumal mõistaks õigeks jumalatuse, vaid inimese, jumalatu inimese ((τὸν ἀσεβῆ; algvorm ἀσεβής, asebēs – jumalakartmatu, vagaduseta, Jumalat mitte austav). Paulus kirjutab inimese õigeksmõistmisest, kellel pole Jumala ees midagi enda kaitseks öelda. Nii tühistab ta mustvalge vastanduse jumalatu ja (oletatava) teenelise vaga vahel.
Usk ei pea heategude arvet, vaid on justkui avatud tühi pihk. Augsburgi usutunnistuse IV artikkel tunnistab sama: „inimesed mõistetakse õigeks armust, Kristuse pärast, usu läbi.“
Isegi Aabrahamil pole Jumala ees teeneid, millele toetuda. Kui Aabraham oleks saanud õigeks oma tegude tõttu, võiks ta kiidelda, „aga mitte Jumala ees“ (Rm 4:2).
Kõrges eas Aabrahamile näib Jumala tõotus inimlikult võimatu. Ta ei eita tegelikkust: ta arvestab oma raugenud ihu ja Saara viljatusega, kuid vaatamata tõsiasjale, ei jää usus nõdraks (Rm 4:19). Ta usaldab Jumalat, kes „teeb elavaks surnud ja kutsub esile olematuid asju otsekui olevaid“ (Rm 4:17).
Kadunud ja leitud
Isa tingimusteta arm avaneb ka selle pühapäeva evangeeliumis, kadunud poja loos (Lk 15:11–32). Noorem poeg põletab võõrsil oma elu. Kui maale tuleb nälg, laostub ta ja läheb sigu karjatama. Viimaks mõistab ta, kuhu on jõudnud. Ta pöördub tagasi, tunnistab oma pattu ega pea end enam poja nime vääriliseks, lootes kohale palgalisena.
Isa näeb teda kaugelt, jookseb talle vastu, langeb talle kaela ja annab talle suud. Isa vastus ei ole palgaleping. Ta laseb tuua kõige kallima rüü, panna sõrme sõrmuse ja jalga kingad ning valmistada pidusöögi. „See mu poeg oli surnud ja on jälle saanud elavaks; ta oli kadunud ja on leitud!“ (Lk 15:24). Kadunu tuleb koju ja isa nimetab teda endiselt pojaks.
Jeesuse lugu ei lõpe noorema pojaga. Koju jäänud vanema venna sõnades kõlab teenelise uskliku kaine arvestus ja etteheide: „Vaata, nii mitu aastat ma olen sind orjanud ega ole kunagi astunud üle sinu käsust“ (Lk 15:29). Üks poeg oli lahkunud võõrale maale ja laostunud. Teine jäi koju, kuid ei suutnud isa rõõmu jagada. Üks lootis palgalise kohale, teine esitas isale oma teenistuslehe. Mõlemad mõõtsid suhet isaga oma teenete järgi, kuid tegelikult vajasid mõlemad Isa armu.
Sulle kingitud soosing
Kristuse rõõmusõnum vabastab meid hirmukrambist, et Jumala soosing tuleb iga päev uuesti välja teenida. Just siia kõlab ameerika teoloogi Paul Tillichi troost: „Simply accept the fact that you are accepted!“ – „Lepi tõdemusega, et sind on vastu võetud“ (The Shaking of the Foundations, 1948).
See ei tähenda enesesisendust ehk autosugestiooni, vaid Kristuse tõotuse usaldamist. Usk ei loo armu, vaid võtab vastu selle, mida Jumal on Kristuses andnud.
Jumala tingimatu arm ei sõltu inimese teenetest ega sellest, kas ta on enne armu saamist suutnud ennast juba muuta. Õigeksmõistmise alus on Kristus, kes „loovutati meie üleastumiste pärast ja üles äratati meie õigekssaamise pärast“ (Rm 4:25).
Uus elu ja head teod sünnivad Jumala armust – mitte armu hinnana, vaid selle viljana. Kes elab armust, on suuteline teiselegi andestama, sest ta teab, et talle endalegi on andeks antud.
Paulus ei tee pattu väiksemaks, vaid armu suureks. Seepärast ei pea kadunu oma kohta Jumala juures tagasi teenima ega tõestama. Isa viimane sõna ei ole „süüdlane“, vaid: „Sa oled leitud.“
Me elame deal’ide maailmas ja kanname oma tehingu- ja teeneteloogika üle ka suhtesse Jumalaga: toome Issanda altarile oma vagaduse, head teod ja pisarad, oodates vastutasuks päästet. Tasuta arm tekitab kimbatust – et mitte jääda tänuvõlglaseks, tahame oma patuarve ise kinni maksta. Ent usuelu ei ole armuga kauplev business.
Saabuva pühapäeva mõte on: muudetud elu ei ole armu teenimise eeltingimus, vaid kingitud armu vili.
Kalle Kadakas
