Tema sulest ilmus aastal 2001 raamat The Friendly Dictatorship: Reflections on Canadian Democracy. Simpson keskendus Jean Chrétieni peaministriks oleku aastatele, leides, et kaua poliitilist maastikku domineerinud liberaalide erakond saavutas just tema ametiajal päris kahtlase kuulsuse, nagu pealkiri kinnitab. Vahtralehemaal oli kanda kinnitanud poliitiline süsteem, kus valijal pärast oma otsuse langetamist puudus sellele järgnevalt loodud valitsuse mõjutamisvõime. Pukki pääsenud poliitikud enamusvalitsusega, ning neid oli Chrétienil tervenisti kolm tükki järjest, ei pidanud enam lubadusi täitma, võisid tegutseda omavoliliselt kuni mandaadi lõppemiseni. Kuigi lugesin seda raamatut kunagi sajandi algaastatel, kinnitas mälu järgi Simpson veenvalt faktide ja näidetega oma teesi. Et valija siin riigis on kaotanud sõnaõiguse. Just nagu diktatuurides.
Tema ajakirjanikest mantlipärijate hulgast võib pidada ehk olulisemaks Andrew Coyne’i, kes on samuti G&M kolumnist. Päevikupidaja on talle aastate jooksul tihti vihjanud, retsenseerinud ta arvamusi. Möödunud nädala neljapäeval ilmus Coyne’i arvamuslugu seisukohaga, et peaminister Mark Carney peab olema ettevaatlik, et ta ei lange sündroomi ohvriks, mille võrku on langenud paljud ta eelkäijad. Arvamine, tihti ka õige, et nad on kohalolijate hulgas, olgu see kas koosolekul, ministrite arutelul või parlamendis taibukamad, otsusevõimelisemad, kui soovite kõige targem, ei vii tasakaalukate otsuste langetamise suunas.
“… igapäevase elu üle otsustab peaminister. Olgu ta nimi Harper või Carney, intellektist üksi ei piisa, et voolida tulevikku rahva soove kuulmata ega sellega arvestamata.”
Kui ameeriklased alustasid oma vabadussõda, oli see selleks, et pääseda nö „hullu kuninga“ George III arbitraalsetest ning karmidest maksudest ja seadustest. Donald Trumpi vastased on skandeerinud, et ei soovi näha enam kunagi kuningaid USAs. Ent Chrétienist saadik – isegi varem, kuigi King ja Laurier ei kuritarvitanud niivõrd oma võimu kui praeguse sajandi peaministrid – on Vahtralehemaa valitsejaks ikka kuningas. Charles III. Ja igapäevase elu üle otsustab peaminister. Olgu ta nimi Harper või Carney, intellektist üksi ei piisa, et voolida tulevikku rahva soove kuulmata ega sellega arvestamata.
Kui rahvas ei valitse, kui Kanadat juhitakse ülalt alla, nagu Coyne näidetega kinnitab, siis süsteemi ei saa enam pidada demokraatlikuks. Päevikupidaja näeb tahes-tahtmata paralleele katoliku kirikuga. On ju paavst Jumala sõna vahendaja, seega eksimatu ja vääramatu, iga ta bulla ja otsus olgu sama kaaluga kui käsud, mida kirikuline loeb Piiblist, kuuleb pappidelt altarist. Nii aeti tohutu rikkus kokku, ahistati miljoneid. Paljuski puudub katoliiklastel usuvabaduse järgselt oma südametunnistust kuulates käituda. Näiteks magamiskambrites. Ja seal läbi viidu tagajärgedega.
Katoliku kirik pole kunagi suutnud riiki ja usku eraldada, õnneks Vahtralehemaa vabadustega seda muret enam ei ole, isegi kui mineviku otsused indigeenide assimileerimiskatsetel kummitavad tänaseni.
Coyne toob samuti Chrétieni esile, nõustudes Simpsoniga. P’tit gars de Shawinigan, peaministri oma enese kirjeldus, et ta olevat vaid väike paha poiss sellest väiksest Québeci linnast, oli rahvalähedaseks populistlikuks viisiks juhtida tähelepanu sellest eemale, et ta polnud kellegi intellektuaal. Kuid tal oli poliitilist vaistu kuhjaga, suutes enesest märksa targemaid, nagu ta kauaaegset oponenti ja hiljem ta koha pärijat Paul Martinit hoida peaministri kohale jõudmast. Ajakirjanik ja telekommentaator Coyne toob esile ka Stephen Harperi. Nagu Carney, kahtlemata kiire taibu ja kohanemisvõimega, oskus, mis olevat kõrge intelligentsi määravamaid näitajaid. Kuid piinlikult tagasihoidlik, ei nautinud rambivalgust. Ja ka mitte oma erakonnaliikmete usaldust – see, mida ta ei osanud.
Mitte nagu karismaatiline Justin Trudeau, kes oskas isegi oma kirevate sokkidega paeluda tähelepanu. Kuid draamaõpetajana lavakogemusi kogunud Trudeau kinnitas peaministrina, et isiklik hiilgus ja edevus oli talle tähtsam kui riigi heaolu, ei hiilanud oma otsuste ega intellektiga.
Carneyl on, nagu tihti tarkade inimestega oma Achilleuse kand. Kannatamatus, kärsitus. Rahvakeeli umbes nii, et kas te voonakesed ometi ei saa aru, et juhtoinal on alati õigus? See on ju siilile selge, mida ma seletan. Carney tagapõhi pankurina – nii Kanadas kui Suurbritannias oli ta riigipanga kuberner ehk peamees enne poliitikat –, kus temale jäi alati sel kohal viimane sõna, mõjutab ta käitumist. Kuid Carney oskab, nagu Trudeau ja Chrétien, olla oma poiss. Head näited rahvusspordi jäähoki areenilt. Carney sidus uisud alla, et Edmonton Oilersite NHL koondisega koos jääl olla. Oskas, nagu noorem Trudeau õige fotovõimaluse leida. Ka sel talvel Soome president Alexander Stubbiga Ottawa Senatorite harjutuse eel, telekaamerate ees vallatledes ja lõõpides ajal, kui Stubbi golfipartner Donald Trump valjult ähvardas varsti-varsti Kanadast 51. osariigi teha.
Muide, kaks huvitavat kõrvalmärkust. Coyne’i isa oli samuti Bank of Canada kuberner (koht, kuhu hiljem Carney määrati) aastatel 1955-61. Ehk lubab see seletada ajakirjaniku täpseid tähelepanekuid, tunneb intiimselt seda lähenemist, mis tarvis, et riigi rahalist suunda määrata. Teiseks, nii Simpson kui Coyne täiendasid oma kõrgharidust maailma ehk kuulsaimas majanduskoolis London School of Economics. Carney kõrgharidus on elitistlikust Harvardist. Sealt ehk ta ameerikalik ülbus; ajakirjanikel aga brittidele omane korrektsus ja täpsus, vähemalt intellektuaalselt.
“Peaministreid vahetatakse nagu üliriideid, üks lahkub ametist teise järel. Miks? Kuna nende oma parteid, erakonnad pole juhtidega rahul.”
Laupäeval lisas teine väga hea G&M kolumnist Marcus Gee oma sõna sekka sel teemal. Ka siin määrab pealkiri palju: tõlkes, kuidas meie peaministritest saavad kuningad. Gee alustab faktist, et Westministri süsteemist, mis nagu nimi ütleb, sai loodud sajandite eest monarhistlikult juhitud Suurbritannias, on vaid Kanadas välja kujunenud pea et peaministrist ainuvalitseja. Londonis, 10 Downing Streeti uks on nagu kaubapoe oma, keerlev. Peaministreid vahetatakse nagu üliriideid, üks lahkub ametist teise järel. Miks? Kuna nende oma parteid, erakonnad pole juhtidega rahul. Keir Starmer astus äsja tagasi, kuna ta ei täitnud leiboristidele, veel vähem rahvale antud lubadusi. Siinsed liberaalid aga ei iitsatagi, kui Carney (enne teda Trudeau, siis Chrétien) valitseb, vabandage väljendust, paavstlikult. Tsiteerin tõlkes Gee artiklist. „Haiglane võimuaste, mida saavutatakse valimiste vaheperioodidel ei ole vastutustulelik ning lubab peaministritel valiseda just nagu takistamatu kuningas. Parlamendiliikmed ei sekku, on võimetud, kardavad koha ja prestiiži kaotust.“ (Parim hiljutine näide ongi noorem Trudeau).
Kanadalased usaldavad poliitikute lubadusi, ei saa sekkuda Ottawas pärast valimisi. Ei protesteeri avalikult nagu lõunanaabrid. Viisakus olevat Vahtralehemaa nö visiitkaardiks, määravaks iseloomujooneks. Oleks aeg seda muuta, demokraatlike õiguste eest avalikult ette astuda, nõuda vastutavust tegude, selmet sõnade eest.
Tõnu Naelapea
