Taani luterlik mõtleja Søren Kierkegaard pöörab selle küsimuse sootuks pahupidi. „Armastuse tegudes“ (1847) kirjutab ta: „Alles siis, kui armastamine on kohustus, on armastus igaveseks kaitstud.“ Ta ei mõtle käsu peale esile kutsutud tunnet, vaid ligimesearmastust, mis ei kao ka siis, kui tunne jahtub. Spontaanne armastus võib olla siiras, kuid sageli on ta heitlik ja valiv. Kerge on armastada inimest, kes on meeldiv, kütkestav või kasulik. Vaene, võõras või ebamugav inimene kipub paraku jääma märkamatuks.
Vahel ei armasta me mitte teist inimest, vaid oma armastuses iseennast – seda, kui õilis ma oma armastuses näin. Ligimesearmastuski võib muutuda enesearmastuse peenemaks vormiks – amor sui. Augustinus kirjutab „Jumala riigis“, et kaks armastust rajavad kaks linna: maise linna rajab enesearmastus, mis võib kasvada Jumala põlgamiseni; taevase linna rajab Jumala armastus, mis vabastab inimese iseenda jumaldamisest (De civitate Dei, XIV, 28). Armastus vajab käsku, et ligimene ei jääks minu minapildi varju.
Jaakobus nimetab seda „kuninglikuks seaduseks“ (νόμον βασιλικόν, nomon basilikon): „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (Jk 2:8; 3Ms 19:18). See kuninglik käsk ei luba inimese minal Issanda asemel troonida ega ligimese väärtust mõõtma hakata. Me võime näha rikkust või vaesust, meeldivust või tülikust, aga kaasinimese kui kaasloodu väärtus pole meie määrata. Jaakobus kordab Moosese seadust (3Ms 19:18), kuid kristlikus usus kõlab selles kaasa ka Jeesuse suurim käsk: Jumalat ei saa armastada ligimest armastamata. Kui ligimene muutub minu kõrval ebaoluliseks, muutub ka minu Jumala-armastus enesepettuseks.
Jaakobus kõneleb sellest konkreetselt. Kogudusse astub mees kuldsõrmuse ja uhke rõivaga ning talle pakutakse head kohta. Siis tuleb vaene viletsas rõivas ja talle öeldakse: „Sina seisa seal“ või „Istu mu jalajärile“ (Jk 2:2–3). Üks inimene saab kohe tunnustuse ja ruumi; teine on küll kohal, aga teda koheldakse nii, nagu teda polekski olemas. Ta on inimene, keda polnud. Jaakobuse jaoks pole see lihtsalt ebaviisakus, vaid uskmatuse hetk näiva usu keskel.
Jaakobus jõuab kaaluka tõdemuseni: „Kes järgib kogu seadust, aga eksib ühesainsas asjas, on süüdi kõiges“ (Jk 2:10). Jaakobus ei loe patte lihtsalt ükshaaval kokku; ta näitab, et Jumala tahe on jagamatu tervik. Seadus on nagu terviklik klaasaken: väike pragu muudab vaadet juba enne, kui aken kildudeks pudeneb. Nii on ka armastuse erapoolikusega. Kui inimene harjub ligimesi väärtuslikeks ja tülikateks lahterdama, ei ole see pelk tundevaegus. Ligimesearmastusest loobumine rikub armastuskäsku tervikuna.
Ometi on Jaakobuse jaoks see üks ja sama armastuskäsk korraga nii kuninglik kui ka vabaduse seadus (νόμου ἐλευθερίας, nomou eleutherias; Jk 2:12). Kuninglik on ta seepärast, et ei jäta ligimese väärtust inimese enda otsustada; vabastav aga seepärast, et esimene pilk ei pea jääma viimaseks. Inimene ei pea jääma omakasu, hirmu ega eelarvamuse pantvangiks. Armastuse käsk teeb ruumi ligimesele meie kõrval, kellest oleks olnud lihtne mööda vaadata.
Aga vaene mees seisab ikka veel ukse ees. Ta ootab inimväärilist kohta ja ligimese ruumi meie südames. Täna ei tule ta meie ette antiikseis rõivais. Ta võib olla vaene sugulane, meist erinevate vaadetega inimene, tundmatu, kes teeb meid kohmetuks, või oma koguduseliige, kelle juttu me enam millegipärast ei suuda kuulata. Kiusatus on endine: vaadata temast mööda, kuni temast saab meie silmis inimene, keda polnud.
Pühapäeva mõte: seisatu akna kildudel. Jaakobus kuulutab: „Halastus kiitleb kohtu üle“ (Jk 2:13). Halastus ei tee küll pragusid olematuks, kuid ei lase purunenud armastusel jääda viimseks sõnaks. On suur halastus, et Jumal ei jäta kedagi erapooliku pilgu meelevalda. Tema jaoks ei ole ,,inimest, keda polnud“. Kristuse armastuse käsk on ju lihtne: märgata inimest, kelle oleksime muidu ehk olematuks tunnistanud. Aamen.
Märkus: Mõtiskluse pealkiri viitab tänavu Igavikku kutsutud režissöör Peeter Simmi (24.02.1953–12.03.2026) filmile „Inimene, keda polnud“ (1989) – loole häälest, mida kuuldi ja inimesest, keda ei tahetud näha.
Toronto Vana-Andrese Koguduse õpetaja emeeritus Kalle Kadakas
