Taani luterlik mõtleja Søren Kierkegaard pöörab selle küsimuse sootuks pahupidi. „Armastuse tegudes“ (1847) kirjutab ta: „Alles siis, kui armastamine on kohustus, on armastus igaveseks kaitstud.“ Ta ei mõtle käsu peale esile kutsutud tunnet, vaid ligimesearmastust, mis ei kao ka siis, kui tunne jahtub. Spontaanne armastus võib olla siiras, kuid sageli on ta heitlik ja valiv. Kerge on armastada inimest, kes on meeldiv, kütkestav või kasulik. Vaene, võõras või ebamugav inimene kipub paraku jääma märkamatuks.
Vahel ei armasta me mitte teist inimest, vaid oma armastuses iseennast – seda, kui õilis ma oma armastuses näin. Ligimesearmastuski võib muutuda enesearmastuse peenemaks vormiks – amor sui. Augustinus kirjutab „Jumala riigis“, et kaks armastust rajavad kaks linna: maise linna rajab enesearmastus, mis võib kasvada Jumala põlgamiseni; taevase linna rajab Jumala armastus, mis vabastab inimese iseenda jumaldamisest (De civitate Dei, XIV, 28). Armastus vajab käsku, et ligimene ei jääks minu minapildi varju.
Jaakobus nimetab seda „kuninglikuks seaduseks“ (νόμον βασιλικόν, nomon basilikon): „Armasta oma ligimest nagu iseennast!“ (Jk 2:8; 3Ms 19:18). See kuninglik käsk ei luba inimese minal Issanda asemel troonida ega ligimese väärtust mõõtma hakata. Me võime näha rikkust või vaesust, meeldivust või tülikust, aga kaasinimese kui kaasloodu väärtus pole meie määrata. Jaakobus kordab Moosese seadust (3Ms 19:18), kuid kristlikus usus kõlab selles kaasa ka Jeesuse suurim käsk: Jumalat ei saa armastada ligimest armastamata. Kui ligimene muutub minu kõrval ebaoluliseks, muutub ka minu Jumala-armastus enesepettuseks.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
