Eriala käsitleb üldiselt kogukonnatööd ning tervena vananemist – kuidas hoida oma tervist ja kaasata ellu erinevaid põlvkondi; vanemate inimeste üleüldine heaolu ja täisväärtuslik elu kooskõlas põlvkondade vahelise sidemega, mille rõhutamine on väga oluline.
Õpingud hõlmavad erinevaid vananemisega seotud teemasid, kaasa arvatud diskrimineerimine, mida tuleb ikka ette. Samuti seda, kuidas õpetada vanemaealisi digivahendeid kasutama, mis tänapäevaelus väga tähtis. Pluss vaimne tervis, toitumine, liikumine – kokkuvõttes, kuidas tõmmata kaasa vanemaealisi ühiskonnas tegutsema. Tegemist on väga laiahaardelise erialaga, sest teatavasti kasvab vanemaealiste osakaal üle maailma ning on väga oluline, et nad saaks võimalikult kaua aktiivsed olla ja oma panust ühiskonnale anda.
Nii Pille kui Karini jaoks on nimetatud õpingute näol tegemist teise kraadiga. Pille on erialalt tervisejuht, kes töötab Pärnumaal Are koolis õpetajana. Ta on aastaid juhtinud Are noortekeskust. Oma bakalaureusetöö tegi ta vanemaealiste kehalise aktiivsuse teemal, millest ilmselt tuleb ka magistritöö. Ta on Pärnus pidanud loenguid vanemaealistele, andes teoreetilisi teadmisi neile, kes konkreetselt vastavaid programme läbi viivad.
Karini esimene kraad on põllumajanduse alal; nad pidasid aastaid koos abikaasaga Lääne-Virumaal talu. Lisaks õppis Karin maamõõtmist ja töötas ka sellel erialal. Tallinnasse kolides töötas ta aastaid politseinikuna. Praegu tegutseb ta üksikute inimestega tegeleva mittetulundusühingu Vabatahtlikud seltsilised üle-Eestilise võrgustiku juhina; Pille on sama ühingu koordinaator Pärnumaal. Ühingu raames on neil tihedad sidemed Ehatare Foundation’i juhi Maimu Mölderiga, kellega kogemuste vahetamine on väga motiveeriv.
Paraku on neid, kes pensionile jäädes jäävad ka järsku koduseks, kuna sotsiaalsed kontaktid vähenevad, ja võibki tekkida isoleeritus ja üksindus, mis ongi uuema aja epideemia…
Rääkides vanusega seotud diskrimineerimisest, mida vahel võib märgata juba täies elujõus keskealiste inimeste suhtes näiteks töökoha saamisel jm., leiavad Karin ja Pille, et kui lased seda endaga teha, siis nii võibki juhtuda. Vähemalt on sellele teemale hakatud tähelepanu pöörama. Üha enam räägitakse, et 60 on uus 30, täis energiat ja elujõudu, kellel on väga palju ühiskonda panustada. Aga kui kuvand pensionärist on ikka kui toredast ja armsast, rätik peas, kuid mitte noorematega võrdväärsest vanainimesest, siis pole ime, kui nad hoiavadki eraldi. Paraku on neid, kes pensionile jäädes jäävad ka järsku koduseks, kuna sotsiaalsed kontaktid vähenevad, ja võibki tekkida isoleeritus ja üksindus, mis ongi uuema aja epideemia. Õnneks on see olukord muutumises, ja üha enam teadvustatakse, kui oluline on tervise hoidmine juba noorena – eluviisid toetavad kindlasti seda, kas ollakse vanemas eas aktiivne ja heas vormis.
Seda toetabki MTÜ Vabatahtlikud seltsilised. Karini sõnul räägivad nad juba 55-aastastele, kui rikastav oleks selles osaleda seltsilistena – inimene ei tee seda vaid teiste jaoks, vaid ka endale; nii ei tekigi momenti, et järsku ma ei kuulu enam kuskile. MTÜ aitab inimestel seltsilisi leida ja samuti kodudest välja saada.
Rääkides erinevate põlvkondade suhtlemisest leiavad Pille ja Karin, et igapäevast suhtlust on tõesti vähem kui varemalt, kui vanaemal-vanaisal oli peres kindel roll. Selle lünga täitmiseks pakutakse töötubasid peredele, kaasates erinevates tegvustes mitmeid põlvkondi, kes kõik peavad selle käigus midagi õppima.
Toronto külastusest on Pillel ja Karinil vaid head muljed. Eesti kogukond on nende sõnul väga tugev ja kokkuhoidev, ja Seedrioru Suviharjal käik näitas ehedalt, kuidas erinevad põlvkonnad tulevad kokku tähistama armsaks saanud traditsioone. Eesti kogukonnast olid nad kuulnud varemgi, aga selle kogemine kohapeal oli midagi erakordset. Ehatare, kus nad praktika ajal ka elavad, toob iga päev uusi elamusi, seda nii elanikega suhtlemise kui külastajate osas. Ka need, kes on Eestist lahkunud lapsena ja saanud oma hariduse inglise keeles, on rõhutanud, et keel on see, mis hoiab meid koos.
Ehatare kohta jätkub Karinil ja Pillel vaid ülivõrdes kiidusõnu: seal on väga hea ja turvaline elu ning inimesed on väga hoitud, kinnitavad mõlemad. Palju on tegevusi, millest saab soovi korral osa võtta; käib palju esinejaid; toidud on maitsvad ja tervislikud. Pille ja Karin võtavad koos elanikega osa igapäevategevustest, kaasa arvatud need, kus elanikud saavad meenutada oma lapsepõlve ja kodust elu või ka lihtsalt rääkida. Käiakse koos õues jalutamas, on istutatud lilli. Ehatare elanikud on toredad ja armsad, väga positiivsed, ning paljud on neist väga kõrges eas. Iga päev toob endaga kaasa mitmeid emotsionaalseid hetki ja kindel on, et sellest koostööprogrammist, mis jätkub ka edaspidi, võidavad nii praktikale tulijad kui Ehatare elanikud.
