Näituse Kanadasse toojana pidin küsima endalt neid küsimusi, et mõista, kellele ja mil viisil Alari Madissoni vaimustavaid fotosid esitleda.
Keel ja kultuur on olnud eestluse püsimise peamisi alustalasid – nüüd juba üle kahekümne aasta taas omariikluse kaitsva tiiva all. Teisalt, tänane Eesti on avatud ja lõimunud ühiskond. Eesti areng on üha enam seotud ja mõjutatud sellest, mis toimub maailma poliitilises, majanduslikus ja sotsiaalses ruumis. On väidetud, et Eesti jätkusuutlik areng on võimalik vaid juhul, kui suudetakse sobituda globaalsesse arengusse, kui ei seata maailmas toimuvat ignoreerivaid või neile vastanduvaid eesmärke. Kuidas hoida oma, püüdes samal ajal suhestuda võõraga? Mis on üldse oma ja mis võõras? Kas sulanduda või eristuda? Millised on väikerahva kultuuri väljavaated olla kuuldav ja nähtav suures maailmas, suurte keelte ja kultuuride mõjuväljas? Kui kontaktivõimelised me oleme või olla tahame?
Neil teemadel räägiti sümpoosionil “Väikesed kultuurid suures maailmas/Small Cultures in a Big World” 20. septembril 2013 Tartu College'is. Üritust peeti inglise keeles, sest esinejate seas oli neidki, kelle emakeeleks pole eesti keel. Sümpoosioni korraldas VEMU/Estonian Studies Centre, selle läbiviimist toetasid Tartu College ja Toronto Ülikooli eesti õppetool, Eesti esinejate sõidukulusid katsid ka Eesti Kultuurkapital ja Eesti Filmi Sihtasutus.
Ürituse avas eelpool esitatud mõttekäiguga allakirjutanu. Seejärel võttis sõnajärje üle professor Jüri Kivimäe, rääkides teemal “Between Orality and Literacy. Some Thoughts on Estonian Culture”. Prof. Kivimäe arutles selle üle, mis on üldse kultuuripärand, tehes seejärel ekskursi läbi meie pika kultuuriloo: varasest suulisest pärismuskultuurist kuni ladina- ja saksamõjulise kirjakultuurini ning sealt edasi kaasaega, kus suuline kultuur on jälle jõudu kogumas. Kõneleja viitas Walter Ongile, kes leiab, et elektrooniline ajastu on ka uue, sekundaarse oraalsuse ajastu – eks ikka raadio- ja telekommunikatsiooni pealetungi tõttu. Kui euroopalik kultuuripõhi aitas kõneleja arvates eestlastel oma kultuuri ka läbi nõukogudeaja alal hoida, siis küsimusele, mis võiks olla meie lootus tänases globaliseeruvas maailmas, ta vastust ei andnud.
Järgmine esineja oli Toronto eestlaskonnalegi tuntud Kanada lätlane, Toronto Ülikooli folkloristika doktorand Dace Veinberga. Oma ettekandes “Big World, Small Culture, Different Ontology: Animism and the Eastern Balt” vaatles ta, kuidas või mida me usume. Religiooniuurija Ivar Paulson kirjeldas 1960. aastatel eesti omausku kui animismi. Animismi on traditsiooniliselt, st 19. sajandi vaimus, seatud kultuuride evolutsioonimudeli madalaimale hierarhilisele astmele kui primitiivset ja ekslikku kujutlust maailmast, kus usuti ka looduse ja elutute objektide hingestatusse. Tänapäeva antropoloogias ja religiooniuurimises on animism uuesti päevakorras, seekord veidi teistsuguse rõhuasetusega. Nüüdsete animistide jaoks on maailm tervik, see on täis olendeid, kellest vaid osa on inimesed, ja elu on võimalik vaid toimivate vastastikuste suhete kaudu. Läänelik mõtteviis esindab nende arvates killustatud maailma, kus need seosed on kaduma läinud. Traditsiooniline ida-balti animistlik mõtteviis võiks olla üheks võimalikuks allikaks, kust ammutada jõudu meie killustatud maailmapildi parandamiseks.
Esimese sessiooni lõpetas kauaoodatud külaline Eestist, kirjanik ja kultuuripärandi aasta saadik Kristiina Ehin. See oli üks K. Ehini esinemistest tema Kanada reisi vältel. Ettekandes “How to Explain My Language to You – My Poetry in the Wider World” rääkis ta oma loomingu näitel, kas ja kuidas suudab väikerahva kirjandus keelepiire ületada. Igal keelel, igas keeles on oma lummus, peaaegu et maagia, tunnistas kõneleja. Kirjutamine emakeeles, mida valdab vaid miljon inimest maailmas, on tema jaoks vajadus seda lummust teistega jagada. Emakeel ühendab meid ja luule ühendab meid väga erilisel viisil. Kuid luule võib ulatuda ka kaugele üle keelepiiride. K. Ehini loomingut on viimase 12 aasta jooksul tõlgitud ligi 20 keelde. Tal on olnud põnev vaadata, kuidas ta luuletused uues keeleruumis tuult tiibadesse on saanud. Luule nagu lind, kellel on õhus püsimiseks vaja kahte tiiba – sõnade lummust ja väge ühelt ning tähendust, sõnumit teiselt poolt. Hea luuletõlge on peale nende sfääride tabamise alati ka katse seletada oma keelt kellelegi, kes seda üldse ei mõista, anda edasi midagi edasiandmatut.
Kristiina Ehin on õnnelik kirjanik, kes on leidnud endale hea ja pühendunud tõlkija Ilmar Lehtpere näol, tänu kellele on inglise keeles ilmunud kirjaniku 7 luule- ja 3 proosaraamatut. Kaks proosakogu on kevadel ilmumas USAs. I. Lehtpere tõlgete põhjal on tehtud tõlkeid ka iiri, šoti-gaeli, walesi kõmri, makedoonia keeltesse. Lõpetuseks leidis Kristiina Ehin, et on huvitav vaadata, kuidas tema luule nüüd maailmas oma põnevat elu elab. Seda kannab nüüd teiste keelte lummus ja tal pole mingit põhjust arvata, et see oleks originaaliga võrreldes väiksem.
Pärast lõunapausi ja kirjanike portreede vaatamist koguneti saali teiseks istungiks, mille avas Sirje Olesk Eesti Kirjandusmuuseumist. Ettekandes pealkirjaga “Small Literatures in a Big World” vaatles ta selle edu tagamaid, millega on väikese rahva keelest tõlgitud suurtesse keeltesse teoseid, mis räägivad selle rahva ajaloost. Eestis on aktuaalne olnud soome kirjaniku Sofi Oksaneni romaanide ja draamade rahvusvaheline menu, sest need teosed räägivad eesti lähiajaloost. S. Olesk nentis, et eesti ja soome kirjandust on muidugi tõlgitud, kuid kõige menukamad on ikka olnud lood minevikust: Aino Kallase proosaballaadid, Mika Waltari romaanid vanade rahvaste kaugest ajast ja Jaan Krossi romaanid eestlaste ajaloost. Ettekandja tunnistas, et kahjuks ei tea ta, kuidas egiptlased või türklased suhtusid Mika Waltari teostesse. Seepärast rääkis ta sellest, miks mõned eestlased olid mõnikord väga pahased selle üle, kuidas Sofi Oksanen esitas eesti ajalugu oma romaanis Purge/Puhastus. Ettekandele järgnes elav arutelu, kus räägiti peamiselt sellest, kuidas (ja miks) suhtuvad eestlased sellesse, kui nende lugusid esitab maailmale keegi nende meelest võõras.
Leedu päritolu Kanada kirjaniku ja The Humber School for Writers dierktori Antanas Sileika esinemist võisime Tartu College'is möödunud hooajal juba korra nautida. Seekord astus ta üles ettekandega “Long Ago and Far Away. Big Stories from Small Countries. Baltic Stories in a Global Context”. A. Sileika arutles selle üle, milliste raskuste ees seisab kirjanik, kes kirjutab balti ajaloost Põhja-Ameerikas. Peamiste probleemidena mainis ta teema, piirkonna ja kultuurikonteksti tundmatust, ükskõiksust, eelarvamusi ja stereotüpiseerimist. Lugejat võib ehmatada ka baltlaste pateetiline vajadus olla kuuldud-mõistetud. Võimalustena mainis A. Sileika meie teemade dramaatilist potentsiaali, tuntud rahvusvahelisi ajalootegelasi, eksootilisust, kasvavat ajalooteadlikkust ja huvi eluloolise ainese vastu. Käsitlemist leidsid ka mõned tehnilisemad probleemid: kuidas kasutada-kujutada kohalikke nimesid ja traditsioone või potentsiaalselt konfliktseid ajaloonarratiive (nt holokaustiga seonduv).
Üsna viimasel hetkel lisandus sümpoosioni esinejate hulka Anu Aun, filmitegija Eestist, kes tuli Torontosse oma meeskonnaga jäädvustama Kristiina Ehini siinseid käike, tegemisi ja kohtumisi. Tema ettekanne “Universal Language of Film” rääkiski sellest, kuidas valmib dokumentaalfilm Kristiina Ehinist, kelle luule on murdmas keeltevahelisi müüre ja võlumas nüüd juba ka rahvusvahelist publikut. Ameerika filmirežissöör Frank Capra olevat öelnud: ” Film on üks kolmest universaalsest kunstist. Teised kaks on matemaatika ja muusika.” A. Aun argumenteeris, et ka tantsukunst, maal ja skulptuur ei nõua keeletundmist ja on seetõttu universaalsed. Õieti on seda kõik kunstid, mille töövahendiks pole keel. Sõnad võivad kunsti vastuvõtmisel koguni takistavaks saada, leidis ta. Samas võib ka kunst, mis kasutab sõnu, olla universaalne ja piire ületav. Milline? Eks ikka see, mis meid emotsionaalselt puudutab. Loodame, et Kristiina Ehini ja tema loomingu hingepuudutav olemus valmivas dokumentaalfilmis kirkalt esile tulevad. Olen kindel, et tulevad. Kahe särava naislooja koostöö ei saagi kehva tulemust anda.
Arutelud tegid päeva jooksul ilusa ümmarguse ringi. Eesti kultuuri tekkimise ja meie vaimsete/religioossete maailmamõtestamise katsete juurest jõuti intellektuaalsete mõõgaristamisteni ja sealt edasi (või tagasi?) kunsti subliimse eesmärgi juurde – pakkuda meile üha enam killustuvas maailmas hingepidet. Mis siis ikkagi aitab väikestel kultuuridel mitte ainult püsima, vaid ka silma jääda? Vahest see, kui suudame luua nii, et see meid meie olemise mõttele ja jõuallikale lähemale aitab – olgu siis rahvuse või isiksusena. Kindlasti on suur osa rahvuskultuurist oluline peamiselt sellele rahvusele enesele. Aga vähemalt osa sellest võiks olla – ja enamasti ongi – sedavõrd üldinimlik, et pakkuda ka laiemat huvi ja mõistmist. Looja loob nagu lind laulab – ikka sellest, mis hingel. See on kunsti vabadus ja ei maksa kunsti liiga palju kamandada ega kohustada. Teine lugu on kultuuripoliitikaga. Kultuuri vahendamine ja tõlkimine peaks olema väikesele rahvusele küll riiklik prioriteet, sest kunstnik on saadik. Hea kunstnik on enamatki kui saadik. Hea kunstnik on maag: ta poeb sulle oma võlutrikkidega hinge ja teadvusse, kust teda enam välja ei saa – keele ja kultuuribarjääridest hoolimata. Kuni leidub sellist kunsti, on ka lootust.
Piret Noorhani
Fotogalerii: Tartu College´is toimus sümpoosion “Väikesed kultuurid suures maailmas/Small Cultures in a Big World”.