Kust võiks küll pärineda selline sõna? Etümoloogia (sõnade algupära) sõnaraamat veebis (https://arhiiv.eki.ee/dict/ety/) ütleb: ,,Tõenäoliselt sama tüvi, mis murdesõnas võhmas – ‘soosaar'. Sel juhul balti laen, balti *vešma, mille vasted on leedu vešėti ‘vohama, rikkalikult kasvama'; vešlus ‘lopsakas, viljakas'. Läänemeresoome keelte vasted on vadja Võhmas (oja nimi) ja soome vehmas ‘haljas; lopsakas'.“
Ühesõnaga lopsakas ja jõuline ehk tubli võhmaga, nii nagu vohab rohelus soosaartel, kui panna suur kujutluspintsel peanupus tööle. Tähelepanu – see võhmas EI ole hääldatud kolmandas vältes nagu (asu)koha Võhmas puhul. Harjuta vältevahe: Võhmas ei ole ühtegi võhmast.
Sama tark allikas kirjutab, et on ka arvatud, et võhm võib olla ,,reeglipäratu“ variant sõnast võim, võima: võida: võin ,,(näitab, et keegi saab, tohib, suudab, oskab midagi teha; väljendab tegevuse võimalikkust)“. Siit pole haljast soosaarest enam kaugel võim, võimlema ja võitma!
Ahmime vaikselt edasi
Mulle on alati tundunud, et võhm on lausa see õhumaht, mida kopsud hoida ja kasutada suudavad ning kui süda ja kopsud ei jõua enam hapnikku lihastesse piisavalt transportida, siis on võhm väljas või lausa otsas. See, et inimene nii öelda oma võhma proovilepaneku ajal AHMib õhku, toetab antud kujutluspilti.
Ahm võib ka õhku ahmida. Ahm on tugev karvane kiskja, wolverine. Koer hakkab võhma ,,väljutades“ või sellest ilma jäädes hoopistükkis ähkima ja meie puhkima. Ahv vaatab pealt ja on seepeale pahv – nii üllatunud või jahmunud, et ei leia sõnu.
Keeleõppija seisukohalt meenuvad teisedki -HM lõpuga sõnad, millele kiputakse reageerima, kuna on küllaltki omapärased, meeldejäävad ja võivad kohati kummalised tunduda. VIHM, LEHM, KÜHM, TUHM, TAHM, vohmima, sahmima, jahmuma, vahmiil (die Familie, saksa keelest). Ma ei ole filoloog ehk keeleteadlane, aga tundub, et need ,,aHMimised“ võisid saksa keelest meie kõrvu ja suhu kolida. Või vähemalt see kõva H-tamine. Pahvid ja mahvid ning trahvid, rehvid ja trehv(unks)id meil samuti olemas, mis kunagi olid ilmselt saksa ff-id. (KOHV!)
Huvitaval kombel on sõna uhmer saksa keeles hoopis mörtel (ingl mortar). Kuid mine tea seda varasemat alamsaksa keelt ja tema murdeid, mis meie maal heljusid. Mortar & pestle on muuseas uhmer ja nui, uhmrinui.
Lihtsalt hm on ka sõna! Vaata sõnaveebist, kui ei usu. ,,Väljendab järelemõtlemist, nentimist, imestust, meelepaha, nõutust vms.“ Ja sellel on sünonüümid HMH ja HMM! ,,Hm, mida me nüüd siis tegema peaksime?“
Võhma võhmas võhmale
Vabandan, kui see eelnev jutt võttis lugeja võhmale. Ja viis Võhmast, Võhmadest (kohti ju mitu), kaugemale ringile, kui oli antud trenni puhul ettenähtud. Targad on seletanud, et kui sa elad paigas nimega Võhma, siis ,,Õige on Võhmas, kui räägid linnast või külast. Kohanime Võhma seesütlev kääne on Võhmas (näiteks: elan Võhmas, käisin Võhmas). Vormi „võhmal“ kasuta ainult siis, kui räägid sõnast „võhm“ (jõud, jaks) alalütlevas käändes (näiteks: sportlane on võhmal ehk väsinud).“
Vaidlen siiski rõõmsalt vastu, kuna Lääne-Virumaa võhmlased kirjutavad oma MTÜ (mittetulundusühingu) Võhma Seltsimaja interneti kodulehel, et see ja see toimus ja toimub VÕHMAL. Nemad ise teavad, kuidas oma kohanime käänata. Ja võivad väldetega trikitada: Võhmal ei ole keegi võhmal. (Esimene variant, kohanimi, on kolmandas vältes, ehk selle esimene silp on pikk ehk seda saab ,,venitada“.) Ka väike Võhma Külamaja Saaremaal kuulutab ennast internetis booking.com’is järgmiselt: ,,Aiaga Võhma Külamaja asub Saaremaal Võhmal“.
Kehaline (kasvatus) ehk KEKAtund
Õpetajate Lehes on Priit Põhjala kirjutanud 2018. a. arvamuse, millel on antud kirjatükile imeliselt sarnane pealkiri: ,,Sõnal sabast: võhm“. Seal ta lahkab toda ahmimist, ähkimist ja puhkimist peenemalt: ,,Eesti keele sõnaraamatute järgi on „võhma“ tähendus ‘jõud, jaks’. Aga vähemasti spetsiifilisemas, spordi- või treeningukontekstis tundub tähendusvahekord muutuvat: „võhm“ ja „jõud“ ei ole enam päris sünonüümsed, vaid esimene tähistab pigem vastupidavust, kestvust, mida kasvatatakse aeroobse treeninguga, samas kui jõudu, mille all peetakse silmas nimelt lihaste jõudu, aitab kasvatada anaeroobne treening.
Anaeroobse treeningu tuntud omavaste ongi „jõutreening“, ja aeroobse treeningu tähenduses passib selle kõrvale hästi „võhmatreening“ – sõna, mis nii levinud ei ole, aga mille leiame näiteks Maire Raadiku raamatust „Uudissõnu uue aastatuhande algusest“. Kumb sõnapaar on selgem ja täpsem, kas kreekalik „anaeroobne treening – aeroobne treening“ või eestilik „jõutreening – võhmatreening“ (resp. „jõutrenn – võhmatrenn“), see jäägu lugeja otsustada.
Õigekeelsussõnaraamatus peidab ennast veel üks tore temaatiline väljend, „võhmvõimlemine“, mis on mõeldud märkima aeroobvõimlemist. Aga see vist jääbki oma toredusest hoolimata vaid sõnastikusõnaks, sest kui näiteks „võhmatreeningu“ pruukimist on siin-seal (ajakirjanduses, spordiga seotud portaalides) ikka märgata, siis „võhmvõimlemisest“ pole tegelikus keelekasutuses jälgegi. Lihtsalt on sedasi, et mõni sõna on juba stardijoonel võhmatu …“
Siia tahaks lisada vaid ühe olulise sugulusmõiste veel, milleks on KOORMUS. Igasugune trenn ehk võhmvõimlemine annab südamele, kopsudele ja lihastele koormuse, mis edaspidi suurendab võhma ehk üldist vastupidavust.
Kohanimede esmastest kirjapiltidest (sakslase käsi!) ei oska paraku hetkel tabavaid järeldusi teha. Põhja-Sakalas (nüüdsel Viljandimaal) oli 1583 kirja pandud Wechma ja Lääne-Virumaal 1287 Wames, mis 1711 oli juba Wochmast.
Vikipeedia jagab, et 1990. aastatel toimunud arheoloogilistel väljakaevamistel leiti tõendeid, et Saaremaa Võhma asulakohaga (varajane rauaaeg) on tegemist ühe vanima Eesti külaga, kus kunagi elas üle 1500 inimese. Antud Võhma viikingiaegseks nimeks oli Waymes. Väimees? Väimehe võhmast kasvagu linn!
Hingame edasi. Võimalikult sügavalt. Ikka rahulikus rütmis.
