Mõned minutid hiljem võtan istet pingil rannamändide all. Kaugemalt vaadates on sihvakad puud kõik kaldu. Merelt maa poole. Nii on see alati olnud. Tuuled ju valdavalt sedakaart.
Istun, minust paremale jäävad Kuursaal (endine Rannasalong) ja kõlakoda. Ja akordionit mängiva noore mehe skulptuur. Veel on vaikne. Inimesi liigub veel vähe, aga kindlalt minust mööda, paremale. Vähem kui tunni pärast liigume ajas ligi 80-90 aastat tagasi. On algamas selle suve suuretendus Raim, milles oluline roll kuurortlinnal Pärnul.
On 1949. aasta viimased päevad. Vabariikliku Tallinna Psühho-Neuroloogilise Dispanseri patsiendiks saab Raimond Valgre, kelle ema Linda (Harriet Toompere) anub, et tema poeg päästetaks. Aga selleks on juba liiga hilja. Andekas helilooja ja muusik sureb üksiku ja mahajäetuna 31. detsembri varahommikul vaid 36-aastasena. Diagnoos delirium-tremens ja südame verevarustuse vaegus. Sellest punktist hakkab ligi neli tundi kestnud kolmevaatuseline etendus liikuma ajas tahapoole. Esmalt Valgre elu raskeim ja masendavaim periood 1945-1949, seejärel 1941. aasta juuni ja juuli ning lõpuks 1939. aasta suvi, mil kõik oli veel ees, elu lootusrikas ja õnne tõotav.
