Esiteks, on üsna haruldane mõelda seda kirja lugedes, et viis aastat varem poleks olnud peaaegu ühtegi pagulus-eestlast leida Toronto linnast. Olid mõnikümmend sõja-eelset rändeestlast, aga nende ühiskondlikud tegevused olid äärmiselt tagasihoidlikud – polnud skaut- või gaidüksusi, kirikuid, Eesti Maja, rahvatantsu- ega võimlemisrühmi, laulukoore ega komiteesid, klubisid ega seltse kuskil tegutsemas.
Nende viie aasta jooksul voolas mitu tuhat eestlast Kanadasse – Saksamaalt, Rootsist, üle Inglismaa ja mujalt – ja hakati sihikindlalt, vankumatult, vihaselt ja edukalt üles ehitama tänapäevani jätkusuutlikku Eesti ühiskonda, mis nüüd tagasi vaadates paistab välja nagu mingi haruldane ime, kui meenutada aega, vaevu ja valu, mida see kõik võttis.
Esimene eesti skautüksus Torontos oli vanemskautide ,,Kõue“ salk, mis alustas tegevust maikuus 1949.a. Sellest arenes Lembitu lipkond, mille esimestel koosolekutel maikuus 1951.a arutati muuhulgas unistust oma ,,metsatarest“. Kuna samal ajal otsiti kohta ka lastesuvekodule, oli esialgne idee leida asukoht mõlemale koos, kuskil kuni 60 miili (ehk nüüd 100 km) kaugusel Toronto linna piiridest. Moodustati ühine ,,Taluring“, mille liikmed tegid mitmed väljasõidud pakutavatesse kohtadesse.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
