Kui Torontos Vana-Andrese kogudust teenisin, tõid lähedased pärast matuseid minu kätte lahkunud vanaema eestikeelse Piibli. Vististi polnud kodus sellele enam lugejat, ära visata ka ei raatsitud. Aga Vana-Andrese kiriku keldris oli Piibleid üsna rohkesti ning neid kogunes isegi minu raamaturiiulile koguduse apartemendis. Painav oli minugi küsimus - mida teha vanaema Piibliga?
Koguduses küsiti salamisi ja valjultki õpetajalt, kus on noored, räägivad nad veel eesti keelt, tahavad laulda meie laule ja käia eesti kirikus? Mõistsin kaeblejate muret. Järgmisele põlvele hoitud raamatud aga jõudsid tagasi kirikusse, justkui tühjenevaid kirikupinke lohutama.
Kodumaalt lahkumise mälestuspäeval mõtlesime isakodust ja rahvast lahtirebitusele, rohkem aga ühtekuuluvusele, mis on püsinud enam kui kaheksa aastakümmet. Ilmamere tagusel maal hoiti eesti keelt ja ristiusku, ehitati lootuses kirikuid ning rajati kogudusi. Lapsi toodi kirikusse lootuses, et nemadki pärivad sealt tuge ja kodutunnet ning kannavad edasi. Seda valusam on tõdeda, kui neile jääb võõraks see, mida vanemad on kui kallimat aaret hoidnud.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
