Nüüd on sellest möödunud 82 aastat ja paraku on nii, et jääb järjest vähemaks neid, kes mäletavad oma põgenemisteekonda, olles siis ise olnud juba täiskasvanueas. Paljud on oma mälestused kirja pannud või intervjuuna edasi andnud. Laste või noortena põgenenuil on kindlasti erinev nägemus tollastest sündmustest kui nende vanematel, kes võtsid vastu otsuse ja riski selleks teekonnaks. Võõrsil sündinud põlvkonnad on elumuutvatest põgenemisteekondadest kuulnud oma vanematelt, aga ka kogukondadest laiemalt.
Isikliku elu ülesehitamise kõrval rajati eri riikides peatselt ka eesti ühiskonnad, mis toimivad tänase päevani, kuigi loomulikult on toimunud muutusi. Eesti koolid annavad endiselt edasi teadmisi meie kaunist emakeelest, aga ka kultuurist ja ajaloost, mis on olulised teadmised põlvest põlve edasi kanda ka siis, kui kodus igapäevaselt eesti keelt ei räägita.
Teatavasti oli aastakümneid, kui kontaktid Välis- ja Kodu-Eesti vahel olid kas olematud või minimaalsed. Kodumaal ei teatud palju väliseesti kogukondade aktiivsest tegevusest; ja näiteks samas vanuses lähisugulased eri maades ei pruukinudki teineteist tundma õppida. Alates Eesti taasiseseisvumisest on kontaktid mõistagi süvenenud, kuid poole sajandi pikkune ajalugu vajab kindlasti veel palju uurimist ja taasleidmisi.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
