Diagnoos on täpne, kuid ei tee patsiendi enesetunnet põrmugi paremaks. Kui koostada nimekiri inimkonna kõige tõsisematest probleemidest, selgub kiiresti, et peaaegu kõik need on meie endi kätetöö. Loodus on viimasel ajal käitunud üllatavalt vaoshoitult: asteroidid lendavad viisakalt mööda ja supervulkaanid magavad. Ülejäänu eest hoolitseme ise.
Järgnev ei ole pingerida. Pingerea koostamine eeldaks kokkulepet selles, mis on tähtis ja kokkuleppimine, nagu allpool selgub, on üks neist asjadest, millega meil kõige kehvemini läheb.
Tuumarelv: kaheksakümmend viis sekundit
Aatomiteadlaste Bülletään nihutas tänavu jaanuaris oma viimsepäevakella osutid 85 sekundi peale enne keskööd – lähemale kui kunagi varem kella ligi 80 aasta pikkuse ajaloo jooksul, külma sõja süngemaid aastad kaasa arvatud. Üheksa päeva hiljem, 5. veebruaril lõppes New START, viimane leping, mis piiras Ameerika Ühendriikide ja Venemaa strateegilisi tuumaarsenale. Esimest korda enam kui poole sajandi jooksul ei takista kahte suurimat tuumariiki võidurelvastumast miski peale terve mõistuse – ressurss, mille varud ei ole ajalooliselt olnud just ülemäärased.
Albert Einstein ütles, et ei tea, milliste relvadega peetakse kolmas maailmasõda, kuid neljas peetakse keppide ja kividega. Tuumarelva eripära on selles, et see on ainus selles loetelus, mis suudab kõik ülejäänud ühe pärastlõunaga lahendada – paraku koos probleemide omanikega.
Et me üldse veel olemas oleme, on osalt vedamine. Septembris 1983 teatas Nõukogude varajase hoiatuse süsteem viiest Ameerika raketist teel Moskva poole. Valveohvitser Stanislav Petrov otsustas, et tegu on valehäirega ega kandnud ülemustele rünnakust ette. Tal oli õigus: satelliit oli pidanud rakettideks pilvedelt peegelduvat päikesevalgust. Julgeolekukorraldus, mis toetub ühe kolonelleitnandi kõhutundele, ei ole strateegia, vaid loterii, mille peavõit tuleb igal aastal uuesti välja teenida.
Tuumarelva kõrvale on sirgunud sünteetiline bioloogia. See, mis veel paarkümmend aastat tagasi nõudis riikliku labori võimekust, muutub iga aastaga odavamaks ja kättesaadavamaks. Covid-19 oli peaproov, mis näitas, kuidas maailm tuleb toime viirusega, mille suremus oli ajaloolises võrdluses tagasihoidlik.
Tehisaru: viimane leiutis
1965. a kirjutas Briti matemaatik I. J. Good, Alan Turingi sõjaaegne kolleeg, et esimene üliintelligentne masin on viimane leiutis, mille inimene üldse tegema peab – eeldusel, et masin on piisavalt kuulekas, et öelda, kuidas teda kontrolli all hoida. Kuuskümmend aastat hiljem ehitatakse selliseid masinaid suure hooga, kusjuures lause teine pool on endiselt lahendamata.
2023. a kirjutasid juhtivate tehisarufirmade juhid alla avaldusele, mille järgi tehisarust lähtuva väljasuremisohu vähendamine peaks olema üleilmne prioriteet pandeemiate ja tuumasõja kõrval. Seejärel läksid nad tagasi tööle ja jätkasid kahekordse innuga. See on umbes sama, kui tuletõrjeülem hoiataks avalikult tuleohu eest ja avaks siis tikuvabriku.
Lootust äratab fakt, et kõikide Lääneriikide tehisarufirmde juhid on ohtu tunnistanud ja lubanud seda vähemalt uurida. Mida vallutushullud diktaatorid teevad, seda ei tea keegi.
Vahepeal on tehisaru jõudnud kontoritesse, toimetustesse ja advokaadibüroodesse. Varasemad tehnoloogiarevolutsioonid asendasid lihaseid ja jätsid inimesele mõtlemise. Seekordne sihib mõtlemist ennast ning ei ole päris selge, mis inimesele alles jääb – peale vastutuse, mida masinad on seni targu vältinud.
Oht ei pea olema filmilik robotite mäss. Piisab tööturu vapustustest, autonoomsetest relvadest ja infokeskkonnast, kus tõelist ei ole enam võimalik võltsitust eristada. Skeptikud märgivad õigustatult, et katastroofi tõenäosuse hinnangud ulatuvad seinast seina ja et iga põlvkond on oma tehnoloogiat kartnud. Niels Bohrile omistatakse tähelepanek, et ennustamine on raske, eriti tuleviku kohta. Kuid kui hinnangud kõiguvad „peaaegu nullist“ „üsna tõenäoliseni“, ei ole see põhjus rahulikult magada, vaid asja lähemalt uurida. Lootust äratab fakt, et kõikide Lääneriikide tehisarufirmde juhid on ohtu tunnistanud ja lubanud seda vähemalt uurida. Mida vallutushullud diktaatorid teevad, seda ei tea keegi.
Kliima: kõik räägivad ilmast
Mark Twainile omistatakse nalja (mille autor oli tegelikult tema sõber Charles Dudley Warner), et kõik räägivad ilmast, aga keegi ei tee sellega midagi. Nali on aegunud: me teeme ilmaga väga palju, lihtsalt mitte seda, mida peaks. Süsihappegaasi sisaldus atmosfääris on jõudnud pooleteisekordse tasemeni võrreldes tööstuseelse ajaga ja viimased aastad on olnud mõõtmisajaloo kõige soojemad.
Kliima kõrval seisavad sama visad hädad: liigirikkuse kadu, muldade kurnamine, mageveenappus, ookeanide hapestumine. Need ei tee pauku, mis ületaks uudiskünnise; need toimivad nagu liitintress, ainult vales suunas. Põud ja ikaldus panevad inimesed liikuma, ränne pingestab poliitikat ning nii jõuab Saheli põud lõpuks Euroopa valimistulemustesse.
Vaidlus ei käi selle üle, kas kliima soojeneb, vaid selle üle, kui palju maksab kohanemine, kui palju ennetamine ja kes arve tasub.
Sõda: vana tuttav
John F. Kennedy ütles 1961. a ÜRO peaassambleel, et inimkond peab tegema lõpu sõjale, muidu teeb sõda lõpu inimkonnale. Kuuskümmend viis aastat hiljem on seis viigiline. Sõda Ukrainas kestab viiendat aastat ja eestlasele ei ole tarvis seletada, et ajalugu 1991. a ei lõppenud – idanaaber on hoolitsenud selle eest, et me seda ei unustaks.
Suurriikide rivaalitsemine teeb lisaks otsesele hävitustööle veel midagi salakavalamat: see muudab raskemaks kõigi teiste probleemide lahendamise. Kliima, pandeemiad, tuumarelvad ja tehisaru reeglid nõuavad koostööd riikide vahel, kes üksteist ei usalda.
Stockholmi rahu-uuringute instituudi andmeil on maailma sõjalised kulutused kasvanud kümme aastat järjest ja 2024. a ületasid 2,7 triljonit dollarit. Vanade roomlaste tarkus „kui tahad rahu, valmistu sõjaks“ kehtib endiselt ja Venemaa naabrina ei ole Eestil luksust selles kahelda. Kuid maailm, kus kõik valmistuvad sõjaks, on ka maailm, kus triljonid, mis võiksid minna vaktsiinidele, koolidele ja puhtale energiale, lähevad mürskudele. Kindral Dwight Eisenhower ütles 1953. a, et iga valmistatud püss ja vette lastud sõjalaev on lõppkokkuvõttes vargus neilt, kes nälgivad.
Vaesus ja haigused: lahendatav probleem, mida ikka veel pole lahendatud
Esiteks head uudised. Inimese keskmine eluiga on viimase pooleteise sajandiga umbes kahekordistunud. Selle taga pole noorendav geeniteraapia. Suur osa võidust tuli palju proosalisemast: puhas vesi, kanalisatsioon, vaktsiinid, antibiootikumid, parem toit, sünnitusabi ja meditsiin.
Peame siiski tunnistama, et Maailmapanga andmeil elab äärmises vaesuses endiselt üle 800 miljoni inimese. Malaariasse sureb aastas ligi 600 000 inimest, enamik neist alla viieaastased Aafrika lapsed; tuberkuloos nõuab üle miljoni elu. Stalinile omistatakse lauset, et ühe inimese surm on tragöödia, miljoni surm aga statistika. Tähelepanek inimpsühholoogia kohta peab paika: need numbrid ei jõua esiküljele, sest need on samad, mis eelmisel aastal.
See on loetelu kõige piinlikum punkt. Siin ei ole tarvis teaduslikku läbimurret ega suurriikide tippkohtumist. Putukamürgiga immutatud voodivõrk maksab mõne euro ja vajalikud summad on murdosa sellest, mida maailm kulutab lemmikloomatoidule. Nelson Mandela ütles, et vaesuse ületamine ei ole heategevus, vaid õigluse küsimus.
Aususe huvides tuleb lisada hea uudis, mida kuuleb harva, sest head uudised pole huvitavad. 1990. a elas äärmises vaesuses üle kolmandiku maailma rahvastikust, nüüd umbes kümnendik. See on üks väheseid valdkondi, kus inimkond on tõestanud, et ta suudab, kui viitsib.
Rahvastik: tühjad hällid, täis hooldekodud
Auguste Comte’ile omistatakse väide, et demograafia on saatus. Kui nii, siis on paljude rahvaste saatus üsna aritmeetiline. Rahvastiku püsimiseks peab naise kohta sündima keskmiselt 2,1 last. Lõuna-Koreas on see näitaja alla ühe, Hiina rahvaarv kahaneb, Euroopa vananeb. Eestis langes summaarne sündimuskordaja 2024. aastal 1,18-ni ja aastas sünnib alla 10 000 lapse – vähem kui kunagi varem usaldusväärse statistika ajaloos.
Suurrahvale on see eelkõige majandusprobleem: kes teeb töö ja kes maksab pensionid, väikerahvale aga olemasolu küsimus. Jakob Hurt õpetas: „Kui me ei saa suureks rahvaarvult, peame saama suureks vaimult.“ Hurt ei osanud ette näha olukorda, kus nappima hakkab ka vaimu kandjaid. Keelt, mida räägib miljon inimest, ei päästa ükski põhiseaduse preambul, kui ei ole neid, kes selles keeles unelaulu laulaksid.
Samal ajal kasvab Sahara-taguse Aafrika rahvastik kiiremini kui töökohtade, koolide ja haiglate arv. Maailmas on korraga liiga vähe ja liiga palju lapsi, lihtsalt eri kohtades. Ilmselge matemaatiline lahendus – ränne – on poliitiliselt umbes sama ohutu kui lahtine tuli püssirohukeldris. On neid, kes peavad rahvastiku kahanemist juhitavaks üleminekuks, mitte kriisiks: vähem inimesi, rohkem ruumi, targemad masinad. Võimalik. Kuid ükski ühiskond ei ole seni näidanud, kuidas püsida jõukas ja elujõuline, kui pensionäre on rohkem kui maksumaksjaid.
Usalduse kriis: probleem, mis ei lase teisi lahendada
Rootsi riigikantsler Axel Oxenstierna kirjutas 17. sajandil oma pojale: „Kas sa ei tea, mu poeg, kui vähese tarkusega maailma valitsetakse?“ Toona oli see riigisaladus, tänapäeval otseülekanne. Usaldus valitsuste, ajakirjanduse ja teaduse vastu on paljudes riikides langenud, ühiskonnad on jagunenud leeridesse ning sotsiaalmeedia algoritmid premeerivad viha – mitte pahatahtlikkusest, vaid sellepärast, et viha hoiab inimest ekraani ees kauem kui mõistlik arutelu.
Ameerika senaator Daniel Patrick Moynihan ütles, et igaühel on õigus oma arvamusele, kuid mitte oma faktidele. See oli 20. sajandi optimistlik seisukoht. Tänapäeval on igaühel oma faktid, vajaduse korral koju kätte toimetatud ja isikupärastatud.
See on põhjus demokraatiat remontida, mitte maha kanda – seda enam, et alternatiivide pakkujad ei ole seni esitanud veenvat garantiikirja.
Tagajärjed on täiesti praktilised. Pandeemia ajal selgus, et vaktsiini väljatöötamine vähem kui aastaga oli ülesande lihtsam pool; raskem oli veenda inimesi seda kasutama.
See on probleemide probleem. Peaaegu kõigil eelnevatel hädadel on tehniliselt teostatavad lahendused, mis kukuvad läbi poliitilistel põhjustel. Teame, kuidas piirata tuumarelvi, vähendada heitmeid ja võita malaariat, kuid tea, kuidas selles omavahel kokku leppida. Winston Churchilli kuulsa tõdemuse järgi on demokraatia halvim valitsemisvorm, kui välja arvata kõik teised, mida on proovitud. See on põhjus demokraatiat remontida, mitte maha kanda – seda enam, et alternatiivide pakkujad ei ole seni esitanud veenvat garantiikirja.
Mida sellest kõigest arvata?
See, mida keegi peab kõige tähtsamaks, sõltub väärtustest. Kes mõõdab kannatust, paneb esikohale vaesuse ja haigused. Kes mõtleb inimkonna tulevikule, muretseb eksistentsiaalsete riskide pärast. Kes otsib juurpõhjust, osutab koostöövõimetusele. Kõigil on omamoodi õigus, sest probleemid on läbi põimunud: kliima toidab rännet, ränne polariseerib poliitikat, polariseerunud poliitika ei suuda otsustada ei kliima ega millegi muu üle ning suurriikide vaen hoiab kõike seda kaane all, kuni kaas ühel päeval pealt lendab.
Mida siis teha? Retsepte on pakutud küllaga ja enamik neist on igavad: relvastuskontrolli lepingud, mille tuhandet lisalehekülge keegi lugeda ei viitsi; rahvusvahelised institutsioonid, mida on moes põlata; perepoliitika, mille viljad küpsevad kahekümne aastaga ehk viis valimistsüklit liiga hilja; haridus, mis õpetab tegema vahet allikal ja kuulujutul. Tsivilisatsioon ongi suures osas igavate asjade järjekindel tegemine. Põnevaid lahendusi pakuvad peamiselt need, kelle lahendused on ise osa probleemist.
Lohutus on selles, millest alustasime: need hädad on inimese tehtud ja järelikult põhimõtteliselt ka inimese lahendatavad. Asteroidiga ei saa läbi rääkida. Iseendaga – vähemalt teoreetiliselt – saab.
Lennart Merile omistatakse lauset, mis sobib siia paremini kui ükski ÜRO resolutsioon: „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis.“ Väetist, tuleb tunnistada, on varutud ohtralt. Jääb üle loota, et keegi hakkab ka külvama, kui sõnnik on laotatud.
