Pakk on nii suur, et beebi mahub sinna sisse magama. Põhjas on vahtkummist madrats. Selline see pakk oligi. Sõja järel, kui peredel ei olnud midagi, otsustas Soome riik, et ükski laps ei tohi alustada elu ilma magamiskohata. Mu tütar ei maganud enda pakikeses kunagi. 2015. aastaks magas oma pakis veel vähe Soome lapsi, mõned kultuurikandjate lapsed ehk. Aga madrats on ikka alles, ja pakk samuti.
Nüüd hoiab see kõike, mida ta oma varasest elust kaasa võiks võtta. Tema esimene tekk, 40 korda 40 sentimeetrit, mis pandi talle peale inkubaatoris. Pisikesed kollased labakud, mis hoidsid teda end oma küüntega kriimustamast. Väike haiglamüts, mis oli tema pea jaoks siiski liiga suur. Väike andur pika juhtme otsas, selline, mis mähitakse ümber vastsündinu jala, et jälgida tema öist hingamist. See oli ühendatud monitoriga, mis karjus läbi meie esimeste kodus veedetud ööde, kui tütar unustas magamise ajal hingamise. Ja kõige hiljutisem mälestusese on laulupeo käepael eelmisest suvest, kui tema koor laulis laulukaare all ja mina seisin kaugel taga vihmas ning kuulasin.
