Siin maal peetakse lõikustänupüha just oktoobris. Ehk selle tõttu, mida ma ülal kirjeldasin. Olen varem kirjutanu sest päivast, jätan seekord targutamata. Mõtlesin mitte vilusohveerida, kut oopis etümologiseerida. (Oskan vahel selliseid peeni ja pikki võõrsõnu tasku põhjast leida. See tähendab sõna päritolu uurimist või selle tähendust määrata.) Miks nii? Kuna kratsisin kukalt, miks on rahvasuus aasta kümnes kuu just viinakuu.
No mul on riiulil haruldane komplekt. Eesti rahvakalender. Sealt olen varemgi tarkust saanu, ka seda siin jaganu. Kuna mis kasu teadmistest, ku see ainult minu pööningul tolmu kogub. Otsisin õige köite välja, kuna tahtsin vastust leida. Küsimusi veelgi. Nigu kas oktoobris ka mingeid tähtsaid tähtpäivi on, kuna ei osanu ühegi peale tulla. Seda just siinse tänkskivinguga arvestades.
Olen ma alles tobu! Kukla kratsimise asemel lajatasin vastu otsmikku. Ma, rumal, olen selline, et olen arjunu külmarohtu vaid monopolist saama. Ei osanu selle peale tullagi, et vanaste aeti viina mõisates just oktoobris. Nii et saksmannide mõjul jõudis viinakuu meie keelepruuki. Sain lühikest peatükki lugedes kinnitust, et mu vaist ei valetanu – rahvakalendri tähtpäivade poolest on oktoober tõesti aasta kõige vaesem kuu.
Rahvakalendri lugemise mõnude ulka kuulub ka sinna kogutu vanarahva üteluste nautimine. Rahvasuust tarkust tasub kuulata. Ajapikku kogutu kogemuste põhjal tähelepanekud, tihti ka ilma ennustamine. Mida rahvakalendris on ohtralt. Ning siis on sellised ütelused – nigu Pilistverest, et viinakuu laps on hästi kraps. (No teeme siis ka üits väike naps…) Karulas leiti, et oktoobrikuus sündinu on õnnelaps. Palju veelgi, aga tegi südame soojaks lugeda kaugest minevikust kogutu ütelusi.
Ei, tänases elamine põle lihtne, aga ku üleüleeilsest midagi tead, siis on kudagi lihtsam edasi liikuda. Aastaringselt. Mitte ainut sügisel. Aga see juba teine lugu.
