Aga pole vist müstika, mida õun toob. Õuntes sisalduvad polüfenoolid toetavad südame tervist. Paljudele, kes peavad valvama veresuhkru taset, on õun kiire snäki või kohese suupistena hea lahendus. Mahub jakitaskusse või käekotti, ainult näksa. Teisisõnu, sööme õunu, kuna need meile maitsevad, need on vaid osa tervislikust toidu-päevaplaanist. Nagu kõiges, tasakaal ja vaheldus on tähtis. Muiates, nagu Eeva koges paradiisiaias, õuna võlu on enamas kui ta mekis.
Õunad on olnud nii kaua kui mäletan eelistatud puuviljaks. Kas alati söön neid nagu vanasõna soovitab – ei vist. Osaliselt on selles süüdi isa, kes tõesti mugis ubinaid nagu obene. Ta väitis, et viimasel sõjasügisel, kui mundrikandjana oli sattunud Saksamaal haiglasse, oli ta tervis taastunud just roodukaaslaste poolt õunaraksus käinute toodu tõttu. Igal sügisel tellis ta buššelite kaupa õunu, mida hoidis külmruumis. Külmkapi kallal käimine toiduaegade vahel oli keelatud, kuid külmruumi võis näljas alati minna.
Kui järeltulijad olid väikesed, kujunesid meil traditsiooniks sügisesed õunte noppimiste ekskursioonid. Oktoober on selleks parim kuu, päikest ja soojust on õhus, õunapuud muidugi lookas. Tänu isale, tema maitsele, pooldasime õunasorti Cortland, mis sügisel on hea, hapu ja krõmps.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
