Debatt eksisteerib ja seda on aastaid korratud, luubi alla asetatud, kuna tunni võrra kella kruttimine kas edasi või tagasi, toimub järsku. Mõjutades bioloogilisi rütme, keha kohanemine muudetud ajaga võtab aega. Kanadas on tervenisti kuus ajavööndit, arvestades ka Newfoundlandi omapärase pooletunnilise vahega. Läänes on Briti Kolumbia, Alberta, Manitoba ja Saskatchewan otsustanud Kella mitte keerata. Viimases pole seda juba 1966. aastast saadik tehtud. Neile lisaks on Yukon ja Northwest Territories otsustanud lõpetada kombe.
Kolmapäeval teatas Parti Québécois otsusest tuleval aastal neile järgneda. Tänavu keeratakse Québecis viimast korda kellad tagasi, kui uus peaminister Paul St-Pierre Plamondon suudab pidada oma valimiseelset lubadust ja viia läbi sellise seaduse parlamendis. Ontarios, kus on kaks ajavööndit, muudetakse kella ühes, aga mitte teises, läänepoolses osas, mil on sama kellaaeg kui Manitobas, nii tekitades segadust.
Huvitav oli lugeda selle taustal ERRi võrguleheküljelt samal päeval Teede Tehnokeskuse liikuvusinseneri Tanel Jairuse arvamuslugu. Sotsiaalmeedias on levinud väited, et kellakeeramise järgselt tõusevad nö jalakäijaõnnetused Eestis – mis pole ju muud kui autoga kokkupõrked markantselt. Arvestada tuleb muidugi mitme teguriga. Paraku kuulub nende hulka nii mõnegi jalakäija distraheeritus ehk tähelepanu hajutamine tänu telefonile keskendumisele ning ka autojuhi soov kiiremini sihtkohta jõuda. Eestis on helkuri kandmine kohustuslik, liiklusseadus, mida tuleks ehk ka Kanadas rakendada.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
