Vaat, äsja oli hälloviin. Mis mari või vili see hällo on, ep tia, ega kas sellist kärakat kõlbab juua. Lõõbin muidugi, juttu sellest mitte-nii-toredast kombest kollitada viinakuu viimasel päeval. Kerkokalendris ju neil päevil, novembri alul mäletatakse lahkunuid ja pühakuid. Inglismannide keeles olevatki pühakud tuntud ku hällod. Kut siinses kultuuris, kus raha valitseb, kapitalismus ei tunne muud ku dollari kummardamist, on hälloviin kujunenud pigem kollide ja õuduse õhtuks. Ning just nigu jõuludega asutakse selle päiva tulekut varemp ja varemp märkima.
Aga miks nii võikalt? Meie kunagisse rahulikku aedlinnakusse on viimastel aastatel kolinu mitu noort perekonda. Tore igati, laste kilkamine ja pargis mängimine rõõmustab vanakõbõkõsõi väga. Kut miks nende vanemad ehivad, see põle vist õige sõna, mässivad oma majad ja õuepuud jubedusega? Hämblikute võrkudest saan ehk veel aru. Aga need hauakivid, luukered, koljud ja kondid, no milleks neid tarvis. Otsa, nigu ikke, tuleb naabrite eksponaate ületada. Jõulude aegu see ei sega. Siis ehted rõhutavad ju valgust ja lootust.
Become a subscriber to continue reading!
Every week we bring you news from the community and exclusive columns. We're relying on your support to keep going and invite you to subscribe.
Starting from $2.30 per week.
